Vaid mõned aastad tagasi tundsid elektriautode vastu huvi peamiselt üksikud uuendustele vastuvõtlikumad inimesed, nüüd on huvi laialdasem. Sõitmise mõttes on elektriauto nagu tavaline auto, millega saab liigelda punktist A punkti B, plussiks veel juurde väiksem keskkonnamõju. Suurem erinevus seisneb aga tankimises – kuna elektri laadimine võtab aega rohkem kui bensiini või diislikütuse tankimine, on tankla asemel mõistlikum särtsupaak täis panna kodus, kus auto nagunii pikemalt seisab. Kortermajade elanikel paraku sageli sellist varianti ei ole.
Aga kuidas saab elektriautoga hakkama, kui kodus laadimiseks võimalust pole? Selle proovis omal käel järele energiaettevõtte Alexela e-mobiilsuse projekti- ja müügijuht Artur Leivategija, kes vahetas oma sisepõlemismootoriga masina nädalaks elektrilise vastu.
Arenguseire keskuse prognooside järgi on 2030. aastaks Eesti teedel 85 000 elektrisõiduautot. 2040. aastaks moodustavad need juba poole kogu autopargist. Kui bensiini või diisliga sõites oleme harjunud, et kliendid tulevad kütuse tankimiseks ise tanklasse, siis e-mobiilsusega on pilt sootuks teine, sest laadimisvõimalused on mitmekesisemad.
Üldiselt peetakse mugavaimaks variandiks elektriauto laadimist ajal, mil see nagunii pikemalt seisab. Seega on heaks võimaluseks laadida elektriautot kodus või kontoris ning käia tanklas laadimas ainult teekonnal olles. Rahvusvaheline energiaagentuur on oma raportites hinnanud, et kodus ja töökohas laadimise osakaal on sõltuvalt riigist vahemikus 70–90 protsenti. Mida aga teevad need elektriautode omanikud, kes elavad kortermajas, kus laadijaid pole kas üldse või ei ole neid piisavalt?
Nädalase testi tulemused
Just sellise väljakutse võttis vastu Artur Leivategija Alexelast. Artur elab Tallinnas kortermajas, kus laadimisvõimalus puudub. Lähim laadija jääb tema kodust poole kilomeetri kaugusele.
Arturi testperiood kestis nädala. Selle aja jooksul läbis ta 551 kilomeetrit, poole sellest maanteedel. Autoks oli 60 kWh Renault Megane e-tech, mis on võimeline laadima 22 kW võimsusega AC-laadijast ja 129 kW DC-kiirlaadijast. Siinkohal tänab Artur CityMotorsit, kes mõttega kaasa tuli ja nädalaks autot jagas.
Esimeseks katsumuseks oli teekond Tallinnast Pärnusse. Artur plaanis sõita mööda maanteed ja tema auto navigatsioonisüsteem ennustas, et jõuab Pärnusse 66-protsendise akuga. Tegelikult kulus see 61 protsendini, mis on väga hea tulemus, arvestades et auto mälus on eelmisest sõidust ökonoomne linnasõit. Algne 275-kilomeetrine sõiduulatus kulus pooleldi kiirusel 100–110 km/h, pooleldi aga säästlikumal sõidul reka tuules. Pärnusse jõudes oli elektrikulu maanteel vaid 17,8 kWh/100 km kohta. “Väga öko,” märgib Artur. Lõpp-peatuses näitas Renault akujäägiks 228 kilomeetrit.
Pärnus katsetas Artur auto laadimist eramajas, kus puudub elektriauto laadija. Selleks pidi vedama pikendusrulliga toast seinapistikust õue auto parkimiskoha juurde kaabli ning sinna ühendama auto avariilaadija, mis laadis 10 ampriga ehk 2,3 kilovatiga. Artur jättis auto laadima ca viieks tunniks, mis tähendab, et akusse laeti 11,5 kilovatt-tundi. “Sellisel viisil auto laadimine oli väga tülikas ja see pole ka ilmastikukindel,” tunnistab Artur.
Meeldivalt üllatas sõitmine kodu ja töö vahel. Artur jõudis kodust Kristiinest kontorisse, mis asub Tallinna kesklinnas Rotermanni kvartalis, elektriautoga kõigest 11 minutiga, samas kui sisepõlemismootoriga autoga kulub selleks vähemalt 16 minutit. Vahe tuleb sellest, et elektriautoga tohib Tallinna kesklinnas sõita ka bussirajal. Lisaks on elektriautoga parkimine Tallinna kesklinna tsoonis tasuta, mis tavalise neljarattalise puhul olnuks märkimisväärne kulu. Samasugune kord kehtib nullheitmega autodele ka Tartus ja Pärnus.
Sisepõlemismootoriga autoga oleks Artur nelja tööpäeva jooksul kulutanud parkimisele 22,8 eurot. Nädala jooksul sõidetud 551 kilomeetri puhul oleks sisepõlemismootoriga auto kütusekuluks olnud umbes 75 eurot.
Elektrikas tuleb viis korda odavam
Arturi kogemus näitas selgelt, et elektriautoga saab hakkama ka siis, kui kodus laadijat pole. Avalikud laadijad ja võimalus laadida töökohas või tasuta kohtades nagu IKEA pakuvad sobivaid alternatiive. Laadija paigaldamine kontorisse on võimalus ka tööandjale, kuidas luua lisaväärtust – pakkuda töötajatele motivatsioonipaketi osana elektriauto laadimist töökohas.
“Sõitmise käigus ei tekkinud kordagi probleemi ega olukorda, kus oleks pidanud tee peale jääma. Auto sõiduulatus ühe laadimisega oli piisavalt suur, et mitte tee peale jääda,” kinnitab Artur.
Auto laadimiseks avalikus võrgus kulus tal nädala jooksul 66,5 kWh elektrit. See läks maksma 18,33 eurot. Kuigi summa on märkimisväärselt madalam kui sisepõlemismootoriga auto kütusekulu, võiks elektriauto omamiskulud veelgi väheneda, kui kortermajadel oleks laadimistaristu.
Kuna parkimisele raha ei kulunud, läks Arturi nädalane eksperiment elektriautoga maksma ainult “kütusele” ehk elektrile kulutatud 18,33 eurot. Artur lõi kokku, et sisepõlemismootoriga autoga kulunuks tal selle nädala jooksul ca 100 eurot. Niisiis üle viie korra rohkem kui elektrikaga.
Kiire matemaatika ütleb, et saja kilomeetri hind elektriautoga tuleks selle katse näitel 3,32 eurot ja sisepõlemismootoriga 17,4 eurot, mis sisaldab ka Tallinna kesklinnas parkimist.
Kuidas saaks omamiskulud veel väiksemaks?
“Elektriauto omamiskulud saaks veel madalamaks, kui kortermajas oleks laadija, millega laadida öösel, kui elektrihind on odavam. Samuti välistaks see ebamugava olukorra, kus peab auto kas avalikku võrku laadima viima või kui kontoris on laadija olemas, siis ei pea peale passima, millal see vabaneb, et saaks enda auto kiirelt laadima tuua,” sõnab Artur.
Seetõttu teeb Artur ettepaneku riigile toetada olemasolevate kortermajade laadimistaristu väljaehitamist. Ta rõhutab, et see peaks hõlmama ka juba olemasolevaid kortermaju, mitte ainult uusarendusi. Praegu on korteriühistute kulud taristu väljaehitamisel väga suured, mistõttu riigi tugi oleks väga teretulnud.
“Kui alates aastast 2035 enam ühtegi uut sisepõlemismootoriga autot ei müüda ning turul pole ka alternatiive (nt vesinik), siis on vaja ka kortermajade elanikele luua laadimise võimalus nii, et see oleks piisavalt mugav ja taskukohane,” rõhutab Artur. Kortermajades, kus puuduvad privaatsed parkimiskohad, võiks Arturi arvates luua avalikud AC-laadijaga laadimiskohad, kus laadimistariif on kiirlaadija tariifist soodsam. Selline samm oleks oluline osa elektriautode laialdasemast kasutuselevõtust ning aitaks kaasa säästlikumale ja keskkonnasõbralikumale tulevikule.
