“Ühegi farmeri esimene valik pole karjast loobuda.” Kuidas EL-i rohepöörde kavast kasu lõigata?

Karjast ei taha loobuda keegi. Mida siis teha?Foto: Shutterstock

Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks 55 protsenti. See tähendab muutusi ka Eesti loomapidajate jaoks ning nõuab nuputamist, kuidas väetada põlde, ilma et mürgised gaasid atmosfääri saastaks. “Kui nad hakkavad selle peale mõtlema alles 2030. aastal, on selleks kaugelt liiga hilja,” hoiatab Eesti Biogaasi juht Kristjan Stroom. Lahendused on aga olemas!

EL-ülene kliimaeesmärk vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet 55% (võrreldes 1990. aastaga) lepiti kokku 2020. aasta detsembris Euroopa Ülemkogus riigijuhtide poolt ja on koos kliimaneutraalsuse eesmärgiga õiguslikult sätestatud 2021. aasta suvel vastu võetud Euroopa kliimamääruses, seisab keskkonnaministeeriumi kodulehel. Eesmärgi saavutamiseks on välja töötatud kliima- ja energiaalase seadusandluse pakett “Eesmärk 55” (“Fit for 55”), millega tugevdatakse kaheksat kehtivat õigusakti ja esitatakse viis uut algatust erinevates poliitikavaldkondades ja majandussektorites: kliima, energia ja kütused, transport, hooned ning maakasutus ja metsandus.

“Alates 2030. aastast hakatakse ka põllumehi selle koha pealt karmimalt jälgima – loomapidajad peavad hakkama oma farmides kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama,” sõnab energiaettevõtte Alexela ja investeerimisettevõtte Infortari loodud ettevõtte Eesti Biogaas juht Kristjan Stroom.

Kas loomapidamine ja väetamine tuleb lõpetada?

“Üks variant on mingist osast karjast loobuda. See ei ole ühegi farmeri esimene valik. Teine variant on käidelda sõnnikut ja läga (vedelsõnnik – toim.) enda biogaasijaamas. Täna teevad seda vähesed farmerid,” räägib Stroom, kuidas kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada.

Mida sõnniku käitlemine tähendab? Eesti põllumajanduses tekib aastas 3,6 miljonit tonni sõnnikut ja läga. Võib-olla olete lugenud, et ühe lüpsilehma aastasest sõnnikukogusest saab toota 200 kilo rohegaasi. Kuidas Eestis lehmasõnnikust biokütust toodetakse, oleme ka siin blogis varem kirjutanud.

Rohekütus on tore asi, aga põllumeestele on see protseduur tähtis eelkõige ühel teisel põhjusel. Nimelt võetakse biogaasi tootmisel sõnnikust metaan välja (et seda kütusena müüa), kääritusprotsessi käigus tekib aga tahke mass, mida nimetatakse kääritusjäägiks või digestaadiks. Kui kütusetootja jaoks on tegu jäägiga, millega pole midagi peale hakata, siis põllumehe jaoks on see väärt kraam – n-ö puhas väetis.

Eesti Biogaasi juht Kristjan Stroom soovitab EL-i nõuete jaoks varakult valmistuda.Foto: Ardo Kaljuvee

Kui loomasõnnikut kasutada põldude väetamiseks selliselt, et metaani ja CO2 molekule ei ole sellest eelnevalt välja võetud, läheb gaasiline kütus otse atmosfääri. “Kui läga otse põllule panna, on keskkonnaheide päris korralik,” kinnitab Stroom, kelle sõnul käideldakse täna Eesti farmides tekkivast lägast ja sõnnikust ainult ligi 5% biojaamades. Ülejäänu läheb otse põllule. See on põllumajandusjäätmete suurim probleem globaalselt, mitte üksnes tillukeses Eestis. Seepärast “Eesmärk 55” põllumehi puudutabki.

Niisiis lüüakse biometaani tootmisega kaks kärbest ühe hoobiga: loomasõnnikust võetakse metaan välja ja põllumehele viiakse puhas väetis tagasi, kus väärtuslikud ained kenasti alles. Metaan aga surutakse kokku ja müüakse rohelise transpordikütusena.

Põllumeestel tuleks kohe tegutseda

See pole kauge utoopia, vaid täiesti reaalselt toimiv lahendus. Eesti Biogaasil on täna kolm tootmisüksust (Oisu, Vinni ja Ilmatsalu jaamad), kus toodetakse eeskätt põllumajandusjääkidest (sõnnikust ja silojääkidest) biogaasi. Kogu toore tuleb Eestist, põhiline osa põllumajandustootjatelt. Sõltuvalt jaamast läheb iga päev käiku keskeltläbi 15 rekatäit tooret. See on põllumeestele hea võimalus Euroopa kliimaeesmärkidega kaasa tulla.

Stroomi sõnul pole aga kaua jäänud atra seada. “Alates 2030. aastast peavad Eesti loomapidajad 100% midagi muutma hakkama, et oma farmides kasvuhoonegaase vähendada. Kui nad hakkavad selle peale mõtlema alles 2030. aastal, on selleks kaugelt liiga hilja. Kui vaatan turul ringi ja olles farmeritega ise palju suhelnud, siis ega neil liiga palju alternatiive ei ole,” sõnab Stroom.

Eesti Biogaasi juhi arvates on siin tööd vaja teha ka riigil. “Riik peaks kõigepealt põllumeestele selgeks tegema, mida neilt alates 2030. aastast oodatakse, millised on täpsed nõuded jne, et nad oskaksid vastavalt reageerida. Täna on põllumehed ikkagi veidi teadmatuses ega ole võib-olla ka sellepärast valmis oma protsesse muutma,” arvab Stroom. Teadmatus võib aga kalliks maksma minna, kui ühel hetkel aeg lihtsalt otsa saab. “Liiga kaua aega enam mõelda pole, tegelikult tuleks toimetada,” ütleb Stroom.

Eesti Biogaasi juhi kogemuse põhjal võtab ühe biogaasijaama rajamine heal juhul aega ca kolm aastat. See ei hõlma ainult ehitust, vaid ka planeeringute kooskõlastust jms. Siingi võiks riik oma sõna sekka öelda. “Kui riik tagaks kindla tuluvoo, suudaksime neid jaamu kiiremini valmis teha. Kuni selgeid sõnumeid pole, mida riik sellest valdkonnast tahab, teeb igaüks enda tunnetuse pealt – nii neid jaamu järgmistel aastatel liiga palju juurde ei tule,” ütleb Stroom.

Teema puudutab otsapidi ka riigi energiajulgeolekut. “Kui neid jaamu oleks Eestis tänase kuue asemel näiteks 15 või 20, saaksime ligi veerandi Eestis tarbitavast maagaasist asendada kodumaise biometaaniga. See on energiajulgeoleku vaatenurgast märkimisväärne ning me poleks ka hinna osas nii tundlikud,” sõnab Stroom.

Kui tunned huvi, kuidas oma farmis tekkiv sõnnik rohegaasi tegemiseks anda, võta ühendust Eesti Biogaasiga.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.