Biomajandus

INTERVJUU Luua metsanduskooli esinduspaar Haana ja Tõnu: loeme igal nädalal uudistest, kuidas kuused ümber kukuvad ja see näitab, et midagi on juhtumas

Tõnu ja Haana jaoks on mets ja sellega seotud teemad loogiline valik.Foto: Aldo Luud

Üle 20 aasta Luua metsanduskooli direktrissi ametit pidanud Haana Zuba-Reinsalu ja tema abikaasa Tõnu Reinsalu, kes on samas koolis metsandusõpetaja, on vankumatu tandem, keda kohalik külarahvas näeb väga tihti ringi liikumas koos pere koertega. Paar, kes kutsuvad end naljatamisi Luua küla ranger’iteks, avaldab, mis see on, mis neid metsa poole tõmbab. 

Haana ja Tõnu, teie kohta võib küll öelda, et olete üks tõeline metsapere, sest üks teist on Luua metsanduskooli direktriss ja teine samas koolis õpetaja. Aga kuidas on see nii läinud, et metsateemad teile nii südamelähedaseks on saanud? 

Tõnu: Minuga on lihtsam, sest minu suguvõsas hakkas metsandus minust pihta. Enne seda olime me metsast väga kaugel, sest ma olen Tallinnast pärit ja Haabersti külas üles kasvanud. Täpsustan siinkohal, et mitte Haabersti linnaosas, vaid just Haabersti külas, sest tol ajal ei olnud Õismäge olemas, seda hakati alles ehitama. 

Meil oli seal oma maja, õu ja aed, kuid ühel hetkel riik võttis selle ära. Asemele anti korter. Kuna mina ei osanud korteris kuidagi olla ja mind kutsus ikka looduse poole, siis sai proovitud mitmesse kohta metsandusega seotut õppima minna.

Haana: Me kohtusime Tõnuga korra juba varasemas elus, sest proovisime maaülikooli samal aastal õppima minna, aga mina läksin ikkagi maaülikooli. Hariduselt olen ma Eesti Maaülikooli diplomiga metsamajanduse insener. Aga mis puudutab metsa, siis minu juured ulatuvad pisut kaugemale. Ma olen metsandusteadlase ja õppejõu perest pärit. Mu isa Udo Veibri oli 40 aastat Eesti Maaülikooli õppejõud, ema Koidu Veibri töötas sama asutuse õppeosakonna juhatajana. Seega tundusid mulle loomulikud kaks varianti, kas kehakultuur või metsandus. Aga isa ütles mulle kunagi sellised sõnad: “Palli mängid sa võib-olla kümme aastat, aga metsamehe või -naise elukutse õppides saad sa selle kogu eluks.” Ja nii on vist läinud ka.

Tõnu: Minule on tegelikult lisaks metsale endise tippsportlasena (ujumises) endiselt olulised treenimine ja võistlemine.  

Haana: Ta on üks metsanduskooli kolmest õpetajast, kes teeb kaasa raiespordis ning juhendab ka meie kooli õpilasi. Tema käe all on auhinnalistele kohtadele tulnud nii Eestis kui Euroopas mitmed noored raiesportlased. Lisaks aitab ta Eesti raiespordikoondisel valmistuda järgmisel kevadel Tartus toimuvateks raiespordi maailmameistrivõistlusteks. Isa jälgedes on astumas ka meie noorim poeg, kes tegi sel aastal kaasa oma elu esimese raiespordihooaja.

Seega on mets kogu teie elu. Aga on teil kummalgi tulnud kunagi ette olukorda, kus mõtlete, et ah, metsa see mets, ma hakkan nüüd midagi muud tegema?

Tõnu: Pigem vastupidi. Ma arvan, et minu elus oli see ainuõige otsus. Mul oli alguses mõte, et lähen sügavale metsa metsavahiks. Aga nüüd pole juba mõnda aega seda ametit enam olemaski.

Ma ei arvanud kunagi, et minust õpetaja saab, aga kuna see tuli hästi välja ja meeldis mulle, siis jäin sellega silma. Mul oli võimalik end ka pisut Soomes täiendada. Ja tänu jumalale, et see nii läks, sest nüüdseks olen ma juba 30 aastat Luua Metsakoolis õpetanud ennekõike poistele praktilist metsakasvatust.  

Haana ja Tõnu on oma elud tihedalt sidunud Luua metsanduskooliga. (C)Foto: Aldo Luud

Kas selle kolmekümne aasta jooksul on olnud näha mingisugust muutust õpilastes või suhtumises metsa? 

Tõnu: Ma ei tea, kas suhtumine metsa on kuidagi muutunud, sest meile tulevad ennekõike ikka inimesed, kellel on huvi selle asja vastu. Aga oma olemuses on noored kindlasti muutunud.

Üheksakümnendatel tahtsid noored ise väga palju teha, olid hästi aktiivsed, sest muud elu ja informatsiooni oli kõvasti vähem. Tänastel noortel on praktilise poole pealt seda tahtmist vähemaks jäänud.

Haana: Nagu Tõnu ütles, siis üldist tausta vaadates oli 20–30 aastat tagasi aeg ja ühiskond teine. Me oleme edasi liikunud, elu on muutunud, seega võib öelda, et praegu konkureerime me kõikide nende noorte tähelepanu pärast, kes elukutse valikut on tegemas. 

Reeglina selliseid linnapoisse nagu Tõnu, kes maale õppima tulevad, on täna vähem. Enamik noori, kes asuvad metsandust õppima, tulevad ikka sealt piirkonnast, kus tegelikult elavad ja selle valdkonnaga kokku puutuvad. 

Tuleb meeles pidada, et noori on Eestis proportsionaalselt vähemaks jäänud. Aga julgelt võib öelda, et ühel osal neist, kes tulevad, on seosed metsa ja metsandusega oma peredest, suguvõsadest, kodudest kaasa antud.  

Aga me ei saa unustada selles vanuses noorte enda elu. Kuna me oleme suuresti poiste kool ja tüdrukuid on siin vähemuses, siis suurem osa “aurust” läheb noortel kindlasti esmalt selle peale, et sotsiaalne pool paika saada, sest peale arvuti on vaja inimestega ka otse suhelda.

Näiteks vanasti oli üsna normaalne, et mindi kodust välja õppima, nüüd peab kool õpetama iseseisvat elu võib-olla rohkem kui vanasti.

Aga Luua metsanduskoolis ei õpi täna ainult noored – kolm neljandikku õpilastest on täiskasvanud. Seega, tegelikult läheb meil oma igapäeva toimetamisest 80 protsenti auru selle veerandi peale, kes on noored, ja ülejäänu nende peale, kes on oma elus juba mitmendal õpperingil. Nii nimetaksingi mina seda siin elukaarega metsanduskooliks. 

Tõnu: Meil on nende täiskasvanute hulgas, kes siin sessiooniõppel õpivad, neid, kes omandavad korraga mitut kõrgharidust. Näiteks on meil inimesi, kes Tartu Ülikoolis õpivad arstiks, on ka muusikuid, artiste. 

Mis on selles metsandusega seotud elukaare koolis kõige popimad erialad, mida noored või juba mitmenda ringi õppurid kõige enam omandada soovivad?

Haana: Siin tuleb vaadata kogu laia paletti – meil saab õppida nii metsa ja puiduga seotud erialasid kui ka muid erialasid. Metsa ja puiduga tegelevad reeglina arboristid, kes toimetavad puu otsas, ja puittaimede hindajad. Traditsioonilises metsanduses harime metsakasvatajaid, metsatehnikuid, metsureid, metsamasina operaatoreid, metsamajanduse spetsialiste. Noorte seas on vaieldamatult kõige popim ala metsamasinate juhtimine. 

Täiskasvanute õppe osas ei saagi öelda, mis on lemmik, sest seal peab vaatama, kes on sihtgrupp. Väga palju erametsaomanikke tuleb õppima ja on ka neid, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on metsas toimetamine. 

Tõnu: Aga on ka neid, kes tulevad nii-öelda täiesti teisest maailmast, näiteks arvutimaailmast. 

Haana: Kui oleme küsinud kõrgharidusega inimestelt, kellest osal on lausa doktorikraad, miks nad nüüd siin on, siis enamasti on vastuseks, et haridust on küll omandatud ja nüüd tahaks ka oma kätega osata midagi teha, mida on võimalik näha ja katsuda. 

Kuidas te ise enda vaimset ja füüsilist poolt tasakaalus hoiate? Kui paljud inimesed lähevad sel eesmärgil metsa või tulevad Luua metsanduskooli õppima, siis mis on teie inspiratsiooniallikas, kust jõudu saada, et metsateemadega tegeleda? 

Tõnu: Seesama mets aitab. See on koht, kus saad olla iseendaga ja rahulikult mõelda.

Haana: Kodu on see kindlus ja kuna meil on päris suur territoorium, mida tuleb korras hoida, siis võib ka seal tekkida selliseid iseendaga sisemisi kõnelusi. Eks teinekord on juhtunud, et üks meist nokitseb omaette krundi ühes otsas ja teine teises. 

Meil on tegelikult veel üks ühine suur armastus – meie koerad. Nad tulid meie ellu päris õigel ajal, kui lapsed said suureks ja neil on juba endal omad pered. Nüüd ongi meie kvaliteetaeg õhtuti koertega jalutusringil olles. Me oleme nagu Luua küla ranger’id (korravalvurid – ingl k), kes panevad koerarakendi ette ja lähevad. Talvel oleme koertega isegi kelgutamist proovinud. Pakkudes oma lemmikutele vaheldust, saame ka ise vaheldust.   

Haana ja Tõnu naeravad, et kuna lapsed on suureks kasvanud, siis aitavad neil pere kaks koera tegusatena püsida. (C)Foto: Aldo Luud

Luua küla ranger’id on väga tore võrdlus. Ehk võib siis naljaga öelda, et teie olete Luua kandi valitsejad, kes teavad täpselt, kuidas metsas ja mujal asjad on?

Tõnu: Seda, mis Luua ümbruse metsades toimub, teavad ilmselt kõik Luua metsanduskooli töötajad, kes siin päevast päeva ringi käivad. Aga külaeluga kursis olemise kohta … ma ei tea tegelikult vist isegi kõiki inimesi, kes siin elavad. (Naerab.)

Haana: Pigem tuleb tunnistada, et kui me midagi märkame siin ümbruses, siis pigem seda, kas üks või teine puu on maha kukkunud, mitte seda, kes meile vastu tulevad. 

Väga palju räägitakse viimastel aastatel meie planeedi, looduse ja metsa tervisest. Kuidas teile tundub, milline on Eesti metsa tervis praegusel ajal? 

Haana: Ma jätan peamised argumendid kindlasti teadlastele, sest meie tegeleme rohkem praktilise metsamajandusega, aga ilmselgelt ei saa kliima soojenemisest üle ega ümber. Me võime pea iga nädal lugeda ajakirjandusest, kuidas ühes või teises kohas kuused ümber kukuvad ja see näitab, et midagi on juhtumas.

Tulevikuotsuste jaoks tuleb valmis olla, olgu see liikide osas mingi vahelduse loomine, võib-olla mingite teistsuguste metsakasvatusvõtete kasutuselevõtmine. Ma julgen öelda, et Eesti metsateaduse tegijaid tasub kuulata, sest seal taga on väga pikaajalised katsetused. 

Kuidas teile tundub, kas metsaomanikud kannavad oma metsa eest hästi hoolt? 

Tõnu: Nii nagu on inimesed erinevad, on ka metsaomanikud väga erinevad. Kindlasti tekib vahe juba seal, kas metsaomanik on juriidiline või eraisik. 

Näiteks inimesed, kes omavad metsa, aga elavad ise linnas, ei pruugi oma metsast rohkem midagi teada kui seda, et kuskil see mets on. 

Juriidilised isikud omavad enamasti pisut suuremaid metsamassiive ning ka majandavad seal. Nemad on üldiselt hästi kursis kõigega, mis tuleneb nii metsaseadusest kui ka looduskaitsest. Nemad mitte ainult ei võta metsast, vaid panevad ka sinna tagasi.  

Suures plaanis ei ole Eesti metsaga midagi katki, sest ma ei ole 30 aasta jooksul näinud, et mets kuskile ära kaoks. Isegi need rangid, kus inimene pole mingit järeltööd teinud, on tagasi metsaks kasvanud. 

Haana: Eestis on umbes 100 000 erametsaomanikku ja neist vähesed kuuluvad ühistutesse. Aga samas on loodud kõik võimalused selleks, et olla hea metsaomanik. On olemas nõuandetelefonid, koolitusteenused, õppepäevad ja kõik muu. Seega on kättesaadav kogu see pagas, mille pealt tarku metsaotsuseid teha. Ja just neid õigeid ja tarku otsuseid on vaja teha. Aga loomulikult on metsaomaniku õigus ka see, kui ta ei tahagi seal midagi teha. 

Millised on nõuanded, mida te ühele väikesele erametsaomanikule annate, et ta oskaks oma metsa paremini majandada?

Tõnu: Kindlasti on see väärtus, millesse pole mõtet suhtuda kui ainult asja, mida saab kergelt maha müüa ja rahaks teha. Tihti on metsal ka perekondlik, põlvest põlve edasi antav väärtus.  

Energiakriisi tõttu on seis puiduturul paigast ära, mis kutsub inimesi tegema otsuseid, mida nad varem pole soovinud teha. On see siis rahaline põhjus, et hakkama saada, või küttepuude varumise vajadus .  

Parim nõuanne on ilmselt see, et alati tasub abi küsida. Nagu Haana ütles, kui ise ei oska, siis on olemas erinevad nõuandjad. 

Haana: Eks siin tuleb mängu ka see metsaomaniku südametunnistus, ja küsimus, mida ta oma metsaga teha tahab. Maha müüa on kõige lihtsam, aga samas kõige hullem variant, sest see on tükike meie Eestimaad. Meeles tuleb pidada, et iga metsaomaniku otsus puudutab kogu riiki. 

Pole olemas õiget ega valet – kui kõike teha keskkonda hoides, siis nii me hoiame oma loodust ja riiki. 

Meie metsainimestena näeme, mida me teeme, aga me ei oska seda võib-olla alati kõige paremini kommunikeerida neile, kes elavad linnas ja käivad metsas ehk paar korda aastas. Meie tulemust ja igapäevast nokitsemist ei ole näha kuu ega isegi aastaga, vaid alles aastakümnete pärast. Seda ei näe isegi meie lapsed, vaid alles nende lapsed. Ja see ongi normaalne, et me teeme sellist tulevikumissiooniga tööd. Me teeme seda kõike lastele, nii nagu ühes jätkusuutlikus maailmas teha tuleb, et neil oleks tulevik, nii nagu meie vanemad ja vanavanemad tegid seda meile mõeldes. 

Luua metsanduskool

  • 1948. aastal loodi Jõgeva maakonda Eesti esimene kaheaastase õppeajaga metsakool, mis kandis kuni 1961. aastani Kuremaa Metsakooli nime. Läbi aja on kool kandnud mitmeid erinevaid nimesid, kuid alates 1999. aastast kannab see Luua Metsanduskooli nime. 
  • Luua metsanduskoolis on enam kui 90 töötajat, 500 õpilast ning 4000 vilistlast.  
  • Luua metsanduskool on Eestis ainus kool, millel on oma mets. 9000 hektaril laiuv metskond pakub esimesi praktilisi kogemusi kõikidele õppuritele, kuid praktikale saadetakse õppureid nii kodu- kui välismaa ettevõtetesse.  
  • Koolis saab õppida nii päeva- kui sessiooniõppes. Päevaõppes saab omandada nii metsuri, metsatehniku kui ka forvarderi-, või harvesterioperaatori eriala. Sessiooniõppes saab muuhulgas õppida metsakasvatust, matkajuhiks, maastikuehitajaks või puittaimede hindajaks. Kogu õppevalikuga saab tutvuda kooli kodulehel
  • Täienduskoolitustel osaleb Luual igal aastal enam kui 500 inimest, oleme ka oma valdkondades kutseeksamite läbiviijateks ning partneriks kogu metsa- ja aiandussektori nõudluspõhisel koolitamisel. 
  • Luua metsanduskool kuulub mõisakoolide mõisakoolide hulka, sest selle territooriumil asub ajalooline Luua barokkmõis. 
  • Koolimajas asuvad 2007. aastal avatud muuseumitoad, mis kajastavad nii metsanduskooli kui ka Luua mõisa ajalugu.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.