Vardi Metsaühistu juhatuse esimees ja metsakasvataja Taavi Ehrpais on Varbola kandi metsades juba viiendat põlve metsakasvatusega tegelenud. Tema töö ja tavaelu on läbi põimunud metsateemadest. Intervjuus räägib Ehrpais raiespordist ja sellest, kui tihedalt on metsa majandamine seotud julgeolekuga. Veel saame teada, millise looma hääl ajab tal ihukarvad õudusest püsti. 

Te olete juba mitmenda põlve metsakasvataja. Mis seal metsas sellist on, mis teid nii lummab ja sinna kutsub?

Sõltuvalt aastaajast ja ilmast võib vist öelda nii, et ma ei tea kunagi, mida ma homme teen. Vaatan järgmise päeva ilmaprognoosi ja siis selle järgi otsustan, mida ma teen. Minu jaoks ei ole kellaaeg ka väga oluline, mistõttu saan olla oma aja peremees. 

Mida sügiseses metsas teha saab?

Praegusel ajal on kõige parem hooldada aasta-kahe vanuseid metsakultuure. Eriti just oktoobris-novembris. Selleks ajaks on rohi kolletunud ja okaspuutaimed paistavad hästi välja. Lisaks on tavaliselt vihmane aeg ja pinnas metsatöödeks pehme. Kuigi tänavune aasta on täiesti erakordne. Kraavid on kuivad ja vett on nii vähe, et ka allikad on kuivanud. 

Metsatöödeks on olnud erakordselt hea sügis, tänu sellele oleme saanud varuda raskeks talveks piisavalt energiapuitu.

Kuna praegu on sõda, siis energiahinnad on väga kõrged. Ka metsas leidub ohtralt energiaks sobilikku puitu. Eriti just nendes erametsades, mis peale teist maailmasõda põldudele ja karjamaadele kasvas, aga mille eest nõukogude ajal hoolt ei kantud. Neid metsi me täna just raiume ja uuendame need maad väärtusliku metsaga järgmistele põlvedele. 

Sõjast rääkides, siis te olete öelnud, et metsamajandamine on riigi julgeolekule oluline majandusharu. Mida te sellega mõtlete?

Absoluutselt. Näiteks sakslastel oli vaja sõda, et saada aru, kes on Gerhard Schröder. Ka meil on omad Schröderid siin täiesti olemas, kes võitlevad kõigest hingest selle eest, et kodumaised ressursid lukku panna ja kogu energiajulgeolek tagada piiri tagant, mis ei ole ju mõistlik.

Õnneks on olnud meil niipalju tarkust, et enamikus kaugküttevõrkudest on Vene gaas ja põlevkiviõli asendatud puiduga. Ka põlevkivil on meie julgeolekus endiselt suur roll, aga on täiesti arusaadav, et taastumatute loodusvarade kasutamine ei saa lõputult kesta.

Tänaseks oleme riigimetsast pannud kaitse alla 30 protsenti. Erametsades ei ole see protsent küll nii suur, aga see protsent suureneb iga aastaga, aga kompensatsioonid omanikele on sisuliselt olematud. Oleme kaitstavate metsade osakaalu poolest Euroopas esirinnas, aga kuuleme endiselt, et seda on veel vähe.

Kaitstavate metsade osakaal on küll tohutult suurenenud, aga paljudel liikidel läheb endiselt halvasti. On üsna selge, et paljudel liikidel läheb halvasti hoopis teiste tegurite tõttu, olgu see siis kliimamuutused, kisklus või midagi kolmandat.  

Kui palju on kliima soojenemist ja selle mõju Eesti metsades näha? 

Kindlasti on seda näha. Eriti kui vaadata, mis toimub meie kuusikutes. See on kõigile nähtav, et me ei saa enam kuuske kasvatada väga vanaks, sest pärast kuuekümnendat eluaastat langeb kuusk üraski söögiks. 

Võib-olla 10 või 20 aasta pärast ütleme, et me ei saa enam üldse kuuski istutada. Täna me veel seda meelt ei ole, kuid loomulikult ei raja me enam puhtkuusikud. Me rajame rohkem segametsasid, mis on igas mõttes paremini vastupidavad haigustele ja kliimatingimustele. 

Samas ei kujuta Eestit ette ilma kuusikuta. Paljud küll kiruvad neid, aga on ikka ilus vaadata samblast kuusikut, kus ei ole võsa. Me võime Eestis lehtpuid kasvatada küll, aga siis peame arvestama, et selle teise rinde moodustavad sarapuu ja toomingas, mis pole ehk esteetiliselt nii ilusad. Kuusk jällegi varjab liigse valguse, mis ei lase alusmetsa põõsastel kasvada ja siis jääb alles ilus samblane metsaalune. Ma loodan, et meil tulevikus näeb ikka Eestis sellist ilusat samblast kuusemetsa. 

Aga suundume nüüd tõsiselt metsamajandamiselt pisut meelelahutuslikuma teema juurde. Te tegelete raiespordiga. Keskmine inimene, kes pole raiespordist kuulnud, mõtleb ilmselt esiti, et mingi punt mehi ja naisi jookseb metsas ringi ja muudkui raiub siia-sinna puid maha. Mis see raiesport tegelikult on ja kui mööda ma oletusega panin?

Raiesport imiteerib tegevusi, mida metsas raietöödel on vaja teha. Väga oluline roll on turvalisusel. Iga väiksemgi eksimus selle vastu võistlustel karistatakse karmilt. Päris elus võib eksimus metsas lõppeda väga traagiliselt. 

Metsas on kõik puud erinevad, aga et kõigile võistlejatele võrdsed tingimused luua, kasutatakse näiteks laasimisel treitud puud, mille sisse on oksad puuritud kõigile sama skeemi järgi.

Et ka pealtvaatajatel oleks ohutu ja põnevam, siis langetamine ei toimu metsas, vaid pannakse püsti 18-meetrine post, mis tuleb siis võimalikult täpselt tikule langetada, mis asub 15 meetri kaugusel. 

Ja metsatöid arvesse võttes ei ole väga vahet, kas langetada puud või posti, sest kõik peab olema täpne. 

Keti vahetamisel metsas pole just kõige olulisem, et see väga kiiresti tehtud saab, aga üks võistlusala on just selline, et tuleb vahetada kett sael ära võimalikult kiiresti. Kui võistlustel kulub selleks üle 15 sekundi, siis maailmameistrivõistlustele asja ei ole. Paremad suudavad seda teha 8 sekundiga.

Järgmise aasta kevadel toimuvad maailmameistrivõistlused Eestis Tartus Maamessiga samal ajal. Seal on mul au esindada Eestit koos teiste meie parimate raiesportlastega, kelle seas on ka üks naine ja üks juunior. Kokku esindab Eestit viis inimest.

Tippspordist rääkides – sportlastel on väga range režiim, millest peab kinni pidama. Milline on raiesportlaste trenn? Kas teie peate ka jõusaalis käima või treeneri hindava pilgu all võidu saagima?

Kuna aprillis toimuvad võistlused, siis on tõsi, et ka meil on nüüd praktiliselt iga kuu treeninglaagrid. Meie treeninglaagrid toimuvad Luua metsanduskoolis.

Aga mis on teie senine tippmark? Kui jooksjatel püütakse sekundeid, siis kuidas see raiespordis käib?

Ma olen viie- või kuuekordne Eesti meister, ei mäletagi enam täpselt. Aga maailmas oleme Eesti võistkonnaga ühe korra võitnud meeskondliku tiitli. See on minu arvates üks olulisemaid võite. Korra olen tulnud ka individuaalselt ühel alal viiest maailmameistriks, aga see kõige säravam saavutus on veel saavutamata – tulla viie ala kokkuvõttes individuaalseks maailmameistriks. 

Ehk te olete maailmameister täpsussaagimises. Kui täpselt peab saagima, et maailmameistriks saada? 

Seal võistlustel imiteeritakse situatsiooni, kus sa langetad puu, mis kukub vastu maad ja seejärel tuleb palkideks järgata. Aga kui sa nüüd seda puud saed ja lased näiteks saega puu all olevasse kivisse, siis on kett kohe nüri ja on vaja hakata tegelema keti teritamisega. Sellel võistlusel siis imiteeritakse seda, et sa ei tohi saagi maasse lasta. Sa pead jätma minimaalselt mõni millimeeter puud kinni. Samuti peab järkamisel jälgima, et ristsus jääks igalt poolt 90 kraadi, ja muidugi kiirus mängib siin suurt rolli. Jälgitakse muidugi ka turvalisust, näiteks ei tohi kett liikuda, kui saega liigutakse. Vot selline ala on täpsussaagimine. 

Kas te mäletate, mitu millimeetrit teile selle maailmameistritiitli tõid?

Mõlema palgi puhul oligi üks millimeeter. 

Lisaks raiespordile tean ma, et te oskate teha ka erinevate loomade ja lindude hääli. Olen kuulnud, kuidas te põtra meelitate. Kui mitut looma ja linnu häälitsust te teate ja teha oskate?

No sea häält oskavad kõik teha. (Naerab.) Põdra häälitsus on ka selline levinum, mida metsades teha. Kuna meie kandis ei ole punahirvi, siis nende häälitsust ei oska ma veel teha. Olen küll Hiiumaal käinud neid kuulamas ja see on kindlasti järgmine, mille võiks selgeks õppida. 

Aga põdraga on selles suhtes alati tore, et sa ei pea teda isegi mitte küttima – kui sa suudad ta kasvõi niisama häälitsema panna ja ta tuleb sinu poole, siis see on väga äge elamus. 

Oi, näe, siia jalutas ka praegu keegi. Näe, ongi põder! (Taavi Erphais jälgis intervjuu ajal metsas loomade söögikohas olevat kaamerat, mille vaatevälja jalutas samal ajal põder. – Toim.)

Mitu korda te põtru olete niimoodi hüüdmas käinud? 

Käinud olen palju, aga ega siis iga kord ei õnnestu põdraga suhelda. Kunagi ei tea, kas läheduses on mõni isane põder. Ja isegi kui see pull on seal kuskil olemas, aga tal on juba lehm kõrval, siis ta ei vasta sulle. 

Käia tuleb ikka palju. Kui käia umbes viis kuni seitse korda, siis neist ühel korral õnnestub kohtumine. 

Kas teil on peale põdra veel mõni suurem või väiksem lemmik?

Metssead on minu jaoks sümpaatsed elukad. Neid on küll väga väheks jäänud, sest metssea katk on nende rivisid kõvasti hõrendanud. Aga metssea jaht ja neid sööta või jälgida on äge.

Minul on korra elus õnnestunud põtra metsas üsna lähedalt näha ja ma pean ütlema, et mina kangestusin hirmust, sest nad on ikkagi suured ja võimsad loomad. Kas teil on ka mõni selline loom, keda nähes tuleb aukartus või hirm? Või tekitavad ikkagi kõik loomad sellise erilise tunde, kui neid näha? 

Hirmu ma ei ole tundnud, aga võib-olla on hunt üks selline loom, kelle ulgumist kuuldes tõusevad ihukarvad püsti. 

Meil juhtus viis-kuus aastat tagasi seoses hundiga selline asi, et maja taga üllatavalt lähedal sündisid hundil kutsikad. Nad häälitsesid siin läheduses üsna palju. Öösiti oli meil ikka aken lahti ja kuulsin, kuidas hundid uluvad. Ma ei hakanud seepärast lapsi üles ajama, aga rääkisin neile järgmisel päeval sellest. Mu poeg muidugi palus selle peale, et ma ajaksin tema ka üles, kui hundid veel uluvad. Möödus mõni öö, kui hundid jälle ulusid. Ajasin poja üles, ta tõusis voodis korraks püsti, kuulas seda ja tõmbas teki üle pea. See oli inimese ürgne reaktsioon. Kuigi olin ju omas kodus, tekkis ka minul selline kõhe tunne. Kes seda kuulnud on, need saavad aru, millest ma räägin. 

Aga just see lapse reaktsioon, kust see tuleb. Kuidas see on emapiimaga kaasa antud, et hundi ulgumine on selline hääl, mis tekitab hirmu ja kõhedust. 

Kui inimene kohtab metsas looma, olgu selleks karu, põder, metssiga või rebane, siis kuidas oleks kõige õigem käituda?  

Nautige seda pilti, muud ei midagi. Filmige ja nautige. Ega karugi ei ründa inimest niisama. Ehk siis, kui satute kuidagi poegade ja emakaru vahele, võib see olla ohtlik. Aga muidu ei ole ka karu kindlasti ohtlik.

Kui sa tahad, et see loom minema läheks, siis räägi temaga rahulikult. Ära ei pea kuskile jooksma.