Kuidas ehitada keskkonnasäästlikult ja tulevastele põlvedele paremat planeeti maha jättes? Kas vastus peitub puitehitistes? Küsimustele otsivad vastuseid arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia teadur Sille Pihlak ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu konsultant Erik Konze.

Kuigi viimase sajandi jooksul ei ole siinsetes linnakeskkondades ühtegi puithoonet ehitatud, on tänu puidutöötluse jõudsale arengule avanenud ehitustööstuses uued, seni kompamata võimalused. 

Näiteks on meil juba olemas tehnoloogiad, kuidas toota liimpuitu ja massiivpuitu. “Šveitslased teevad ka kuivtapiga neid materjale, kuid seni on kõige tõhusam olnud puidust ehitusmaterjali tootmine siiski liimiga,” tõi Konze näite. Puidust ehitamist soodustavad ka tule- ja niiskuskindluse vallas toimunud arengud. 

Eesti eelis peitub geograafias

Konze sõnul võivad eestlased olla õnnelikud, sest me elame metsakasvu mõttes geograafiliselt väga soodsas kohas. Puit on ajalooliselt, jättes mulla ja kivi kõrvale, kõige vanem ehitusmaterjal. “Sellel on väga palju põhjuseid. Üks neist on see, et seda tuleb kogu aeg juurde ja selle kasvu ei saa pidurdada, kui metsaga heaperemehelikult ümber käia.”

Oluline on Konze sõnul siinjuures see, et lepitaks kokku, et kasutatakse vaid säästvalt ja jätkusuutlikult majandatud metsa. “Siis me teame, et meie kasutatud puitmaterjali asemele on ka uued puud istutatud.” 

Uus läbimurre– valgust läbilaskev puit

Rootsis on Konze sõnul teadlased koostöös hiinlastega jõudnud nii kaugele, et on avastanud mooduse, kuidas muuta puit valgust läbilaskvaks. “See tähendab, et hoone konstruktsioone saab teha selliselt, et nad on päikese soojust salvestavad.” 

Ameerika keemiaühingu ajakirjas avaldatud uuringus kirjeldavad Rootsi KTH Kuningliku Tehnoloogiainstituudi teadlased “nanopoorse tselluloosi šablooni” loomist. See on sisuliselt väljamõeldud termin puidule, mida on struktuurselt muudetud nii, et see laseb läbi 85 protsenti valgust. See on tegelikult lähedal läbipaistva klaasi valguse läbilaskvuse tasemele, mis laseb läbi 80–99 protsenti valgust.

Kuidas teadlased selleni jõudsid? Nad kuumutasid puitu ja töötlesid seda kemikaalidega, et eemaldada ligniin ehk orgaaniline aine, mis on omamoodi looduslik plast. Lingiin seob puidu koostisosad kokku ja annab puidule värvuse. Valguse veelgi lihtsamaks läbilaskmiseks asendasid nad puidurakkude seintes oleva ligniini metüülmetakrülaadiga, ainega, mida teatakse paremini pleksiklaasina. 

“Kui ligniin eemaldatakse, muutub puit valgeks,” selgitas KTH Wallenbergi puiduteaduse keskuse professor Lars Berglund, vahendas science.howstuffworks.com. “Kuid kuna puit ei ole loomulikult läbipaistev, saavutame selle efekti mõne nanoskaala kohandustega.”

Seni on läbipaistvat puitu toodetud vaid väikestes kogustes, kuid teadlaste sõnul saab protsessi laiendada ehitusmaterjalide tootmiseks.

Kuna materjal ei ole täiesti läbipaistev, oleks Berglundi sõnul võimalik ehitada sellest seinu, katuseid ja isegi aknaid, mis laseksid piisavalt valgust sisse, kuid tagaksid hoone elanikele siiski teatud privaatsuse. Samas saaksid nad elektrit säästa, sest loomulik valgus vabastaks nad paljudel juhtudel lampide ja tulede kasutamisest.

Berglund näeb ka võimalust kasutada poolläbipaistvat puitu suurte päikesepatareide massiivide loomiseks majade ja hoonete välispinnale.

Konze sõnul tähendab rootslaste ja hiinlaste koostöö seda, et puit kui materjal saab tehniliselt juurde ühe väga huvitava omaduse – olla ehituslikult kandev, aga samas ka valgust läbilaskev materjal. “See lahendab väga palju valgusega seotud küsimusi.” 

Puudu on puidu keemilise töötlemise laborid

Konze sõnul võiks valgust läbilaskvat puitu hakata Eestis tootma, kui meil oleks olemas puidu keemilise töötlemise laborid koos tooraine ja muu vajalikuga. “Praegu ei ole meil Eestis sellist suurt lingiinitööstust, aga mõned ettevõtted, nagu näiteks Graanul Invest ja Stora Enso, kaaluvad sellise tehase ehitamist. Kuna tegemist on suurte investeeringutega, siis on alles käimas projekteerimise faas. Seega on meil Eestis veel pikk maa minna.” 

Ta täpsustas, et Graanul Investi ja Stora Enso plaanides on hakata lingiinist ehk puidumassist välja võetud komponente kasutama hoopis muudes tööstustes. “Näiteks saab neid kasutada tekstiilitööstuses.” 

Kui mitme aasta pärast võiks Eestis alustada tööd esimene tehas, kus toodetakse valgust läbilaskvat puitu, Konze ennustada ei tahtnud. Arvestades vajaminevate investeeringute suurust, on tema sõnul lähema kümne aasta jooksul taolist tehast siia püstitada pea võimatu. “Ilma laborite ja vastavate teaduskondadeta ülikoolide juures meil sellist asja iseenesest ei teki. Eestlased on väga tugevad akadeemiliselt ja meil on väga palju häid keemikuid ja füüsikuid, aga mis meil puudub, on tooraine kättesaadavus, millega seda valdkonda arendada.” 

42-meetrine puidust elektrimasti prototüüp

Seda, kas või millal hakatakse Eestis valgust läbilaskvat puitu tootma või puidust pilvelõhkujaid ehitama, ei tea veel keegi. Küll aga võib ühe mainimisväärse projektina esile tõsta Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas välja töötatud 42-meetrise puidust elektrimasti prototüüpi. 

Prototüüp on töö tulemus, kui kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond uuris põhjalikumalt puidu omadusi valguse läbilaskvusest ja vineeri väändesuunast suurte liimpuit-tsiviilehitusprojektideni.

“Algselt Eleringi disainmasti konkursile esitatud masti puhul oli plaanis rakendada atsetüleeritud puidu tehnoloogiat, et materjal hoolduseta 50 aastat vastu peaks. Samuti pärineb masti kuju (jalgade omavaheline kaugus, postide läbimõõt ja nurgaraadiused – toim.) simulatsiooniprotsessist, mis lõimiti eskiisi käigus masti mõõtudesse ja kujundusse,” kirjeldas Pihlak. 

Pärast arutelusid jäädi seekord siiski terasest elektrimasti juurde, kuid innovatsiooni mõttes on tegemist suure sammuga puidu kasutamiseks eri valdkondades.

Millise jalajälje jätame maha?

“Kui väga hoolikalt läbi mõelda kõik, mida me teeme, siis inimesed peavad aru saama, et nii või teisiti jääb nende tegevusest järgi mingi jälg. Siin ongi küsimus selles, kas me jätame endast tahtlikult või hoolimatult maha suure jälje, millega tegelemise pärandame tulevastele põlvedele. Või me võime teha valikuid, mis aitavad meie jalajälje teha väiksemaks,” tõdes Konze.

Seetõttu ongi tema sõnul puit kahtlemata maailmas üks väga huvitav element, sest sellel on väga oluline roll meie tervikus. Puit seob CO2-te ja vihmametsad aitavad kliimat tasakaalus hoida. 

Puudub luksus mitte tegeleda tulevikuga

Kuna isiklikus mõõtmes elame me maailmas väga lühikest aega, siis ei ole Konze sõnul meil seda luksust, et mitte tegeleda täie võimsusega valdkonnas, mis on meile justkui hõbekandikul ette toodud. 

“Puidu kohta võiks öelda, et see on justkui Jumala poolt meile kingitud tooraine, mille osas me oleme kasutamas alles jäämäe tippu.”

Kuna võti tulevikku peitub tema hinnangul just puidu väärindamises, siis tuleb sellega seotud teadmised ja selle alaga tegelemise soov anda edasi noortele. “Kõige tähtsam on see, et me ei tohi unustada, et me oleme maailmas võrdsel kohal teiste riikidega ja meie riik ei tohi unustada, et neil on võime olla abimootoriks inkubaatoritele ja teadlastele teel tegemaks imesid puidutööstuse vallas.”