Kui veel möödunud sajandi alguses ulatus Fennoskandia väike-laukhanede populatsioon ligikaudu 10 000 isendini, siis 2005. aastal loendati kokku vaid 60–80 lindu – see kurb fakt teeb väike-laukhanest Euroopa ühe ohustatuma haneliigi. Püsivalt langeva populatsiooni stabiliseerimine on nüüd saanud Euroopa ornitoloogide hingeasjaks, seda ka Eestis, kus väike-laukhani oma rändeteel samuti peatub. Mida selleks tehakse ning kuidas ohustatud haneliiki kaitstakse, räägib LIFE LWfG Climate projekti koordinaator Andres Kalamees.

Keegi ei tea, kuhu väike-laukhaned kadusid

Põhjuseid, miks tänaseks haruldase haneliigi populatsioon 20. sajandil järsult langema hakkas, on Kalamehe sõnul väga palju erinevaid. Näiteks on üheks probleemiks linnujaht – et Fennoskandia väike-laukhani sarnaneb välimuselt suur-laukhanega, ei oska jahimehed sageli kahel erineval linnuliigil vahet teha. Samuti lastakse haruldase liigi esindajaid sageli hämaras ja juhuslikult, mistõttu on tarvis teha hulganisti teavitustööd.

“Teine oluline põhjus on puhke- ja toitumisalade hävitamine ja hävimine, mis on eelkõige seotud põllumajanduspraktika muutustega – erinevates riikides toimub tihe elupaikade kuivendamine, looduslike niitude hävinemine ja häirimine, mille tulemusel muutuvad väike-laukhanede peatuspaigad neile sobimatuks,” ütleb Kalamees.

Nende tegurite mõjusid on näha ka Eestis, kus linnud reeglina kevadeti peatuvad. “Kui varasemalt nägime väike-laukhanesid Matsalus ja Noarootsis, siis ühel hetkel neid enam polnud ja keegi ei teadnud, kuhu nad kadusid.”

Et väike-laukhani on sobivate peatuspaikade valikul küllalt konservatiivne, kinnitavad ka GPS saatjad, millest üks viimaseid paigaldati hüüdnime Mr Blue kandvale väike-laukhanele 2018. aastal ja mis sellest ajast saadik lindude teekonda jälginud on.

“Väike-laukhanedel on väga kindlad kohad nii pesitsemiseks, rändel peatumiseks kui ka talvitumiseks. Selleks, et linnud saaksid neid asupaiku kasutada, tuleb teha väga palju koostööd maaomanikega, mis on minu hinnangul selle projekti üks võtmeküsimusi,” selgitab Kalamees.

Seetõttu tehakse kohalikul tasandil aktiivselt teavitustööd, et kõik osapooled probleemi olemusega kursis oleksid. “Regionaalne koostöö ja kohalike inimeste kaasamine on kindlasti selle projekti võtmetegur, kuna vaid administratiivsete meetmetega kaugele ei jõua,” lisab ta.

Linde jälgib rahvusvaheline meeskond

Et Fennoskandia väike-laukhanede populatsiooni on tarvis kaitsta, alustaski 2020. aastal rahvusvaheline LIFE LWfG Climate projekt, kuhu on kaasatud Kreeka, Ungari, Leedu, Eesti ja Soome partnerid, kelle panus on ühtviisi oluline. Näiteks loodetakse olulisi peatumisalasid laiendada ning ka selleks vajalikku maad juurde osta, et väike-laukhanede rändeteekonnal varitsevaid ohte minimeerida. 

Samuti töötab projekti raames laiahõlmaline jälgimisvõrgustik, et lindude käekäigul silma peal hoida – vaatlust viiakse läbi ka Lääne-Eestis ja saartel, kuhu oodatakse väike-laukhanesid alates 10. aprillist. “Hetkel on väike-laukhaned Kreekas talvitumas, kuid ettevalmistused nende saabumiseks Eestisse käivad juba praegu,” selgitab Kalamees. Kokku viibivad haned Eestis ligikaudu 3–4 nädalat ning suunduvad siis edasi läbi Soome oma lõpp-peatusse ehk Põhja-Norra aladele.

LIFE programm paneb liikide kaitsmisele õla alla

Et projekti oodatavate tulemuste ennustamisel esineb aspekte, mida asjaosalised alati otseselt mõjutada ei saa, on siiski seatud arvuline eesmärk suurendada Fennoskandia väike-laukhanede populatsiooni 5% aastas. “Kuna me räägime siiski globaalsetest kliimamuutustest, on muutused kinni riikide omavahelistes kokkulepetes. Seetõttu on Eesti osalus erinevates kliimaprogrammides ülioluline,” leiab Kalamees.

Nendesse on aastate jooksul panustanud ka Eesti Ornitoloogiaühing, kelle jaoks pole tegemist sugugi mitte esimese LIFE programmi alt rahastatud projektiga – näiteks pälvis 2010. aastal Euroopa parima LIFE projekti auhinna EagleLIFE, mille eesmärk oli tagada ohustatud must-toonekure, väike-konnakotka ja suur-konnakotka liikide püsimajäämine Eestis. Lisaks osaletakse hetkel ka integreeritud projektis LIFE IP ForEst&FarmLand, mis soovib kaitsta ja taastada traditsioonilisi Eesti maastikke ja ökosüsteeme ning parandada seal elavate liikide seisundit.

LIFE programm on end Andres Kalamehe hinnangul igati õigustanud. “Kui Lõuna-Euroopas kasutatakse seda rahastamisvõimalust väga palju, siis loodan, et seeläbi näidatakse eeskuju ka Põhjamaadele, kuna projekte võiks meie regioonis olla veelgi rohkem,” lisab ta. Just rahvusvaheline koostöö võimaldab suurtel eesmärkidel täituda ning ohustatud liike paremini kaitsta.

29. mail leiab aset ka LIFE programmi veebipõhine infopäev, kus antakse ülevaade 2023. aasta taotlusvooru tingimustest. Oodatud on kõik huvilised. Täpsem ajakava selgub juba lähiajal.

Kui LIFE hoolitseb kogu Euroopa liikide püsimajäämise eest, siis Eesti looduskaitse edendamist ja liikide elupaikade taastamist toetavaid väiksemamahulisi tegevusi rahastatakse ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammist. Näiteks saab küsida toetust kaitstavate looma-, taime- ja seeneliikide ning elupaikade soodsat seisundit parandavate tegevuskavade elluviimiseks.

Keskkonnaprogrammi looduskaitse taotlusvoor on plaanis avada tänavu sügisel. Lisaks sellele saavad erametsaomanikud KIKiga aastaringselt sõlmida lepinguid väärtuslike elupaikade kaitseks sellistel erametsaaladel, kus on suur tõenäosus ohustatud või haruldaste liikide esinemiseks. Sellise lepinguga loobub metsaomanik 20 aastaks vääriselupaiga aladel metsa majandamisest, saades riigilt vastu väärispaiga kasutusõiguse tasu.

Samuti saab KIKi kaudu taotleda looduskaitselisi hüvitisi Natura 2000 erametsades elurikkuse soodustamiseks ja väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvate erametsaalade looduskaitseliste piirangute hüvitamiseks.