Eesti loodus

Kuidas päästab soode taastamine maailma?

Eesti loodust kirjeldades armastatakse uhkustada meie metsarikkuse, aga ka rabade ja soodega. Kui veel 100 aastat tagasi katsid soostunud alad Eestimaa pinnast umbes 22% ehk veidi rohkem kui viiendiku, võib paljudele üllatuseks tulla, et tänaseks on sellest järel vaid üks neljandik – sood leidub Eesti pindalal vaid haruldase 6% jagu.

Ehkki mõni paik võib tänaseni maakaardil soo nime kanda, ei pruugi tema omadused sellele nimetusele enam sugugi mitte vastata. Alles on küll sood meenutav ala, ent pinnasele astudes saab vaatlejale kiirelt selgeks, et muidu märjaks saanud jalanõu jääb sama kuivaks kui metsas ringi jalutades. Mis siis meie soodega nende 100 aasta jooksul juhtus?

Põllumajandus nõudis ohvreid

Suurimaks soode kadumise põhjuseks võib pidada inimtegevust. Nimelt tekkis juba 17. sajandil suurenenud vajadus põllumaade järele, mis hoogustus 20. sajandi alguses veelgi. Niinimetatud soode “parandamist” võis selle unistuse täitmiseks hästi ära kasutada.

Nii hakati soid järjepanu kuivendama: vee väljajuhtimiseks kaevati pinnasesse sügavad kraavid, kusjuures neid sai omakorda ära kasutada süsinikurikka turba kaevandamiseks. Nii said soodest aastate möödudes põllumaad ja metsatukad, vahel ka uued külad ja linnakeskkonnad. Kuivendamise hoog muutus järjest kiiremaks 1950ndatel ning “kõrgaeg” kestis kuni 1990ndateni välja.

Igal teol on aga teadupärast tagajärg: et kuivendamisega seotud murekohad tõusid aastate möödudes järjest rohkem päevakorda, üritati meie sooalasid päästa kõige hullemast. 1980ndate alguses võeti suuremad 30 säilinud sood kaitse alla, olenemata sellest, et kuivenduskraavid olid jõudnud ka seal omajagu kahju teha. Tänaseks on kaitse alla võetud ¾ kõigist Eesti soodest.

Kuidas soid taastatakse?

Soode taastamise juures on kõige tähtsam tõsta veetase maapinna lähedale, et taimede jäänused ei saaks laguneda ja neist hakkaks tekkima turvas. Turba tekkimise protsess on peamine elusa soo tunnus.

Kuidas aga takistada vee äravoolamist soost, kus tema koht on? Selle jaoks asutakse taaskord kaevama, ent taastamistööde käigus tehakse seda kraavide sulgemise eesmärgil. Niisiis täidetakse kraavid sealt kunagi kaevatud pinnasega ning vajadusel rajatakse vett suunavaid paise. Vee liikumist arvutiga mudeldades leitakse paisule sobivaim koht, mis omakorda aitab välistada ka kraavide sulgemisest tekkivad riskid majandusmetsadele, põllumaadele ja taristule.

Teatud juhtudel on soo ökosüsteemi taastamiseks vaja harvendada või täielikult eemaldada sinna kuivenduse tagajärjel aastakümnete jooksul kasvanud mets, seda lihtsal põhjusel: puud kuivendavad sood samamoodi nagu sinna varasemalt kaevatud kraavid.

Et alale iseloomulikud taimed ja loomad saaksid elutegevuseks uue võimaluse, tuleb selleks lisaks veetaseme tõstmisele luua ka soodsad valgustingimused.

Ent millal on soo täielikult taastatud? Oleneb, millise mätta otsast vaadata. Ehkki veetaset on võimalik taastada üsna kiiresti ja taimestik taastub 5–10 aastaga, siis ökosüsteem kogu oma elustikuga vajab taastumiseks aega isegi aastakümneid. Taastamistööd loovad selleks tervenemiseks igati vajalikud eeldused.

Iga asi omal kohal

Ehkki 1950ndatel aastatel levitati arusaama, mille kohaselt oleksid sood justkui ebavajalikud ja kasutud platsid, mängib iga ökosüsteem meie planeedi tervisliku seisundi juures väga olulist rolli. Soo pole siinkohal erand, vaid just vastupidi: kuna aina rohkem leiavad laiemat kõlapinda kliimamuutustega seotud probleemid, peitub soodes väga oluline roll maailma päästmise teekonnal.

Nimelt on sood meie planeedi süsinikuhoidlad. Kui süsinikku kinnihoidva ökosüsteemi tegevus kuivendamise tulemusel katkestatakse, peatub ka tema võime süsinikku siduda ja mis veelgi olulisem, tema võime süsinikku turba kujul hoiustada.

Nii algab kuivendatud soodest sinna tuhandete aastatega kogunenud süsiniku lendumine atmosfääri. Kuivendatud turvasmuldadelt eralduvat süsiniku emissiooni peetakse muide võrreldavaks kogu transpordisektorist lähtuva emissiooniga. Kui aga soo veetaseme tõstmisega päästa, taastub tema süsiniku sidumise ja hoidmise võime.

Soode taastamisel on veel palju olulisi keskkonnamõjusid: sealhulgas vähendab see olulisel määral tuleohtu, tagab meie puhtad joogiveevarud, võimaldab hoida ja kaitsta erilisi soomaastikke ning annab uue võimaluse sootaimedele ja -lindudele, olles nendele ainusobivaks kodupaigaks.

Samuti ei saa üle ega ümber sellest, kui palju võimalusi ning avastamisrõõmu see inimesele pakub. Nii on üheks oluliseks põhjuseks, miks soid taastada, ka inimeste huvi ja tung sooaladel matkamas käia.

Koostöö ühendab

Kõige rohkem sooalasid on maailmas hävinenud just Euroopas ning nii on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside emissiooni 40% võrra (võrdluses 1990. aastaga). On ilmselge, et sellised muudatused vajavad toetust ja riikidevahelist koostööd ning just sel põhjusel kuulub Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika juurde soode kaitse ja taastamine rahvusvahelisel tasandil.

Kuna kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamine on Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks prioriteet, on äärmiselt oluline, et seda eesmärki teenivad projektid leiaksid vajaliku rahastuse ja toimiva projektimeeskonna.

Üheks heaks võimaluseks, kuidas oma projektile hoog sisse saada, on LIFE programm, kust idee elluviimiseks raha taotleda saab. Et projekt saaks suurema tõenäosusega rohelise tule, on Keskkonnaministeeriumil aastatega kogunenud LIFE kontaktisikute võrgustik, kes jagavad soovitusi, kuidas projekt programmi nõuetele vastaks ning Eesti jaoks olulised tegevused tehtud saaksid.

Samuti toetab riik otse Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel erinevaid keskkonnaprojekte, muuhulgas Eesti soode seisundi parandamist. Soode taastamisega seotud riiklikke tegevusi viib ellu RMK, seda kahe erineva projekti raames, millest ühe eesmärgiks on kuivendatud, ammendatud ja hüljatud turbaalade korrastamine ning teise puhul looduskaitselised tegevused, mille tegevuste hulka kuulub ka suures mahus soode seisundi parandamine.

Näiteks parandatakse soode seisundit Alam-Pedja, Agusalu, Ohepalu, Tudusoo ja Sirtsi looduskaitsealal ning Lahemaa rahvuspargis. Jääksoode taastamise projekti käigus korrastatakse üle Eesti kokku umbes 2000 hektari suurusel alal mahajäetud turbaalasid, seda näiteks Laiusel, Arramäel, Piiripalus, Tellisaares jms. Projekte rahastab Keskkonnainvesteeringute keskus Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist.

Keskkonnainvesteeringute keskus avas 11. jaanuaril ka järjekordse keskkonnaprogrammi taotlusvooru, kus saab taotleda toetust konkreetsetele keskkonnategevustele, sealhulgas näiteks metsanduse ja looduskaitsega seotud tulevastele projektidele.

Rahvusvaheline koostöö

Lisaks sellele, et iga riik panustab eesmärgi täitmisesse eraldi oma riigi piires, on hädasti vaja ka piirkondadevahelist koostööd, mis võimaldaksid projektiriikidel jagada kogemusi ning panustada ühiselt sama eesmärgi täitmisesse.

Nii on näiteks Balti riigid, Saksamaa ja Poola LIFE projekti Peat Restore raames väed ühendanud juba 2016. aastal ning otsustanud üheskoos soode taastamise teekonnal märkimisväärseid samme astuda. Eelmainitud riikidel on pindala kohta kõige rohkem kõdusoid, millelt eralduvad süsiniku emissioonid on Indoneesia järel suurimad maailmas. 

Koostööprojekti raames on plaanis taastada 5300 hektari ulatuses rikutud sooalasid, mille tulemusel muutuksid praegu süsinikku emiteerivad sood seda siduvateks.

Et turbaalade taastamisest saadud kogemusi talletada, nii et ka teistel riikidel sellest kasu oleks, on projekti raames plaanis luua turbaalade taastamise juhend. Samuti tegutsetakse jätkuvalt aktiivselt kõikides partnerriikides soode taastamise eesmärkide täitmisega – Eestis anti viimati uus hingamine Läänemaa soole, mille taastamistööd peaksid lõppema lähiajal.

Soode taastamisega tegutsetakse edukalt ka kohalikul tasandil, seda näiteks 2015. aastal alustanud LIFE projekti “Soode kaitse ja taastamine” näitel, mida viivad läbi Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool ja MTÜ Arheovisioon koostöös RMK, Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, alltöövõtjate ja vabatahtlikega. 

Selle projekti raames tutvuti eelnevalt meie naaberriikide varasemate projektide ning sealt ammutatud teadmistega, mida rakendatakse nüüd edukalt Eestis.

Tänaseks on projekti jooksul taastatud juba mitu tuhat hektarit rohkem sooalasid kui algselt plaanis, samuti on edukalt läbi viidud nii arheoloogilisi kui liikide uuringuid, õppe- ja teavitustegevust ning loodustalguid ja -matku.

Soode taastamine on igati kulutõhus ettevõtmine ning kui seda tehakse ühes valdkonna parimate ekspertidega, võib loota, et tulevikus võime näha kuivendatud sooalade elluärkamist ja uut algust erinevatele taime- ja loomaliikidele.

Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.