Eesti loodus

Miks kaovad maailmast mesilased ja teised tolmeldajad?

Kui ökoloog Virve Sõber kümme aastat tagasi doktoritööd tegi, vaatles ta kimalasi musta vägiheina õitel. Ta mäletab, kuidas ümberringi käis suur sumin. Kimalasi oli väga palju.

Eelmisel aastal külastas ta taas samu kohti. Uhked kollased taimed olid alles, kuid suminat oli palju vähemaks jäänud.

Mesilased ja liblikad muudavad suvise aasa idülliliseks, kuid nende roll meie elus on palju suurem kui pelgalt esteetiline.

“On öeldud, et putukad on need väikesed olendid, kes maailma käigus hoiavad, ning enamus tolmeldajaid on samuti putukad,” räägib Sõber, kuidas need väikesed olendid mõjutavad seda, mismoodi maismaaökosüsteemid välja näevad. Neid on ka liigiliselt kordades rohkem kui suuri loomi. Seda me igapäevaselt ei adu. 

Tolmeldajate arvukuse vähenemist on märgatud juba mõne viimase aastakümne vältel ning see on oluline probleem. Tolmeldajatel on meie ökosüsteemis tähtis roll, sest õistaimed vajavad neid paljunemiseks.

Kuna taimed ise ringi ei kõnni, vajavad nad kedagi, kes nende õietolmu levitaks. Ligi 80% parasvöötmes kasvavatest õistaimedest vajab tolmeldajaid. See aga tähendab, et kui tahame, et meil jätkuks niidulilli, nagu nurmenukke, on tarvis mesilasi ja teisi putukaid. 

Vagumesilane kirikakral. (C) Foto: Helen Kallaste

Ka paljud meie toidulaual olevaist viljadest on tolmeldajate “tehtud”, ning  nende oluliste loomade kadumine tõstab tõenäoliselt teatud toiduainete hindu, mis halvendab mitmete toitainete, vitamiinide ja mikroelementide kättesaadavust. See omakorda mõjub halvasti meie tervisele.

Tavalisemateks looduslikeks putuktolmeldajateks on mitmesugused mesilased, mardikad ja liblikad, kuid tolmeldada võivad kõik putukad, kes õitel käivad.

Eestis on üheks oluliseks tolmeldajarühmaks kimalased, keda rahvasuus kutsutakse maamesilasteks. Väga olulised on ka erakmesilased. Nad on väiksemad ja tihti me neid ei näe, aga neid on palju liike. Neile järgnevad päevaliblikad, mardikad ja ööliblikad. Troopikas tolmeldavad taimi ka selgroogsed loomad, näiteks nahkhiired.

Tolmeldajate arvukus langeb

Sõbra sõnul võib arvata, et paljude tolmeldajate arvukus, liigirikkus ja levialad kahanevad kõikjal maailmas. Eriti hästi on see dokumenteeritud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Mitmed mesilaste liigid, kes meil on veel suhteliselt tavalised, on näiteks Suurbritanniast ja Hollandist juba kadunud.

Samuti on neis riikides täheldatud päeva- ja ööliblikate arvukuse langust vähemalt kolmandiku võrra viimaste aastakümnete jooksul. Eestiski on märgata kimalaste arvukuse langust.

Eesti Maaülikoolis ja Põllumajandusuuringute Keskuses tehtud tööd on näidanud, et Kesk-Eestis, kus põllumajandus on intensiivsem, on kimalasi viimastel aastatel olnud poole vähem kui Lõuna-Eestis. 

Viljaväljad elupaigaks ei sobi

Tolmeldajate arvukus ja liigirikkus väheneb eelkõige inimtegevuse tõttu. Nende elu raskendab nii põllumajandus kui linnastumine. Sõber selgitab, et tolmeldajatele on kehvasti mõjunud põllumajanduspraktikate muutumine ja põllumajandusmaa osakaalu kasv maastikus. 

Vanasti oli maastik mitmekesisem ja loomi peeti karja- ja heinamaadel, mis peale aasalillede pakkusid elupaika ka tolmeldajatele. Põlludki olid väiksemad. Nüüd on meil suured viljapõllud. Viljaväljad aga ei sobi tolmeldajate elupaigaks. Mesilasi huvitavad õistaimed, mis pakuvad õietolmu ja nektarit.

“Teraviljapõld on mesilastele nagu kõrb meie jaoks. Me ei leia sealt süüa,” räägib ökoloog. Põllu teevad tolmeldajatele ebasoodsaks elukeskkonnaks ka kemikaalid: pestitsiidid ja väetised. 

Taimekaitsevahendite kasutamine on suurenenud, need lekivad põllult välja ja jõuavad tolmeldajate pesadesse, mõjutades nii nende tervist. Mürkidega kokku puutunud mesilased ei saa enam hakkama ei pesa ehitamisega, üksteisega suhtlemisega, paljunemisega ega ka järglaste eest hoolitsemisega. Lõpptulemusena pesad hukkuvad. 

Tolmeldajatele on kehvasti mõjunud põllumajanduspraktikate muutumine. (C) Foto: Helen Kallaste

Kui tahame, et meil oleks mesilasi ja teisi tolmeldajaid, peame hoidma sellist maastikku, mis pakub neile sobivaid elupaiku. Näiteks peab seal olema piisavalt elupaigalaike, mida liialt ei niideta või mida põlluks ei tehta. Ka mitu meetrit laiad põlluservad on putukatele olulised elukohad, samuti metsaservad ja poollooduslikud niidud.

Tühi toidulaud ja kõrged hinnad

Meie toidulauale jõuab palju tolmeldajate tehtud kraami, nagu puuviljad, pähklid, seemned, marjad ja raps. Välismaal kasvavatest viljadest vastutavad tolmeldajad selle eest, et meie poodidesse jõuaks arbuus, melon, kohv ja kakao, avokaado, mandlid ja tsitruselised. Kui tolmeldajaid enam ei ole, ei kao kõik need toiduained kohe ära, kuid nende hinnad tõusevad märkimisväärselt. 

Kui teatud toiduained meie toidulaualt drastiliselt vähenevad või hinna tõttu kättesaamatuks osutuvad, mõjutab see inimeste tervist. Riisist ja rukkileivast toitumine pole parim variant — me vajame ka marjades ja puuviljades sisalduvaid vitamiine. 

Lisaks kaotaksid töö väga paljud kakao- ja kohviistanduste töötajad. 

Mida saame ise tolmeldajate heaks ära teha?

Projekti LIFE-IP ForEst&FarmLandi käigus pannakse kokku Eesti oludesse sobiv tegevuskava tolmeldajate kaitsmiseks. Mõnevõrra saab mesilasi aidata igaüks, kelle käsutuses on väike maalapp. Sõber soovitab oma maalapil ringi vaadata ja mõelda, kas seal on aastaringselt elupaiku tolmeldajatele.

Kimalastel on vaja kohta ka talvitumiseks. Selleks sobivad näiteks oksarisu hunnikud, puutumatud servad. Võib jätta paari meetri laiuse riba või aianurga, mida ei niideta rohkem kui 1-2 korda aastas. Jälgida tuleks, et maaomanik seda kohta ei mürgitaks. 

Ka omavalitused võiksid lasta teatud osal avalikest rohealadest olla nii, nagu nad on ja niita seal suvel vaid korra. Vahel võib niitmisega isegi aasta vahele jätta. Liblikaröövikud tahavadki just pikaks kasvanud kõrt, liblikavalmikutele nagu mesilastelegi oleks hea, kui aprillist kuni oktoobrini kogu aeg midagi õitseks.

Sõber rõõmustab, et teema on populaarsust kogumas. “Tartus on tekkinud elurikkuse lapid ja Tallinnas on putukavälja plaanid,” räägib ta.

Isane müürimesilane kirikakral (C) Foto: Helen Kallaste

Edasised tegevused

Sõber ütleb, et projekti LIFE-IP ForEst&FarmLandi käigus soovitakse tuua kokku eri huvigrupid, kes tolmeldajate elu mõjutavad: põllumajandusega tegelejad ja vastavad ametkonnad ning keskkonna poolelt teadlased, keskkonnaamet ning keskkonnaministeerium.

Oluline on õmmelda valmis Eestile sobiv kava, kus oleks kirjas nii tegevused kui ka see, milliseid ressursse on vaja nende tegevuste elluviimiseks. Raskeks teeb ökoloogi sõnul ülesande asjaolu, et erinevatel huvigruppidel on vastukäivad huvid. Näiteks põllumajandustootjatele pole tolmeldajad nii olulised. 

Eesmärgiks on välja mõelda, mismoodi teha nii, et põllumajandustootmine oleks keskkonnasõbralikum. Teadlased saavad anda soovitusi ja koostada erinevaid stsenaariumeid, mis tolmeldajatega eri lähenemisi kasutades juhtub.

See, mis edasi saab, oleneb aga juba konkreetsetest poliitilistest otsustest. Oluline osa projektist on ka teavitustöö ning rääkimine sellest, et tolmeldajate heaolu on oluline ka meie endi heaolu jaoks. 

Projekti LIFE-IP ForEst&FarmLandi eesmärk on kaitsta ja taastada traditsioonilisi Eesti maastikke ja ökosüsteeme ning parandada seal elavate liikide seisundit. Tolmeldajate arvukuse ja liigirikkuse säilitamine on vaid üks osa suurest projektist.

Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.