Üks Eesti suurematest piimatoodete eksportijatest, Epiim, on tegemas oma äris rohepööret ning on loonud programmi “Hooliv farm”, mis tõstab tähelepanu keskmesse piimakarja heaolu ja elutingimused.

Miks Epiim sellise otsuse tegi ja mida “Hooliv farm” endast kujutab, räägib lähemalt E-piima arendusjuht Liis Tuur.

Euroopa Liit on otsustanud 2050. aastaks olla kliimaneutraalne. See seab omad nõudmised ka ettevõtetele, kes soovivad maailmas, kus rohelisele mõtteviisile pööratakse aina suuremat tähelepanu, edukalt hakkama saada. Liis Tuuri sõnul on E-Piim tegelenud jätkusuutliku farmi edendamisega juba viimased kümmekond aastat, kuid “Hooliva farmi” programmi hakati looma möödunud aasta septembris.

“Kui Skandinaaviast tagasi Eestisse naasesin ja Epiima tööle asusin, mõtlesin, et hakkan programmi kirjutades lähtuma Skandinaavia kõige kõrgemast kvaliteediklassist,” räägib Tuur oma 20 aastasest kogemusest Skandinaavias, kus jätkusuutlik tootmine on tõeline maailmaklassi näitaja.

Erinevus Eesti turuga on aga suuresti selles, et Põhjamaades on levinud pigem väikesed farmid. “Eesti farmid on pigem suuremad ning väikeseid, nii-öelda perefarme on vähe,” märgib ta.

Hollandi eeskuju

Alles hiljuti, aprilli keskel sõlmis E-piim lepingu Hollandi investoritega, mille alusel liigub 25% AS-i E-Piim Tootmisest hollandlaste kätte. Nüüd kirjutatakse ka “Hooliva farmi” programmi lähtudes Hollandi eeskujust.

“Hollandis on Eestile sarnasemad suured farmid, mis sobibki meile ehk paremini,” märgib Tuur. Ta toonitab, et see ei tähenda nagu suures farmis oleks võrreldes väiksemate farmidega nõuded, kuidagi leebemad.

Tuuri sõnul saab “Hooliv farm” saab olema standard, kuidas farmi majandada ja loomade eest hoolitseda parimal võimalikul viisil. “Kui farmistandard valmis on, koostame ka oma farmeritele kontroll-loendi, mille põhjal farmerid saavad ise oma majapidamise üle kontrollida enne ametlikku farmiauditit,” selgitab ta. Farme hakatakse arendusjuhi sõnul auditeerima kord 18 kuu jooksul.

“Audiitorid ei peaks olema nagu politsei, vaid pigem konsultandid, kes oma teadmistega aitavad farme edasi liikuda ja paremaks saada,” julgustab Tuur.

“Sama “Hooliv farm” standard kehtib ka neile, kes ei ole Epiima ühistu liikmed, aga soovivad oma piima müüa Epiimale,” rõhutab Tuur.

Valgusfoori meetod

Farmi olukorra arusaadavaks kommunikeerimiseks kasutatakse valgusfoori meetodit, mis peegeldab loomakasvatajatele, kas ja kui palju tuleb muuta. “Punane tähendab, et probleemiga tuleb koheselt tegelema hakata,” märgib Tuur. Kollane tähendab väiksemaid vigu, millega lahendamine tuleb ette võtta ning rohelise puhul on farmis kõik hästi. 

 “Tulevikus peame olema valmis, et näiteks kliendid Soomest või Rootsist tahavad tulla ja vaadata, kuidas meie farmides töö ikkagi käib,” sõnab Tuur, kes ütleb, et see on ettevõtluse loomulik osa, ja selline võimalus peab klientidel olema. 

Samas toonitab Liis Tuur, et farmidele ei saadeta lihtsalt reeglistikku ette ja nüüd hakaku nõudeid täitma. “Me kindlasti viime läbi veebikoolitusi ning suve jooksul nii palju kui saab, käime ka farmides kohapeal,” selgitab ta. 

Keti otsas elavad lehmad on minevik

Hooliva farmi programmiga liitumine tähendab, et väga palju tähelepanu pööratakse loomade heaolule ehk üksteise otsas aasta läbi ketis istuvad lehmad on minevik. “Selline käitumine ei saa enam kuidagi täna aktsepteeritav olla,” märgib Tuur, kelle sõnul uurivad paljud väliskliendid, kas ja kui palju näiteks viibivad loomad aasta jooksul värskes õhus.

“Uus-Meremaal on levinud loomapidamine, kus lehmad on aasta ringi vabalt õue peal,” toob Tuur näite, kuidas on võimalik piimakarja pidada. 

Eesti kliimas on piirajaks talv ja porine kevad ning sügis, kuid ka Epiima ühistus on veendunud fanaatikuid, kes vaatamata raskustele piimalehmadel aastaringi õues võimaldavad viibida. 

“Usun, et ühel ilusal päeval müüme me juustusorti, mis kannab nime “Aastaringi õues olevate lehmade piimast juust”,” vaatab Liis Tuur lootusrikkalt tuleviku suunas. 

Tuur lisab, et see eeldab küll eraldi piimaautosid ja eraldi tootmist, kuid ta usub siiski siiralt, et peale tema ja fanaatikutest piimakarjapidajate leidub kodanikke, kellele antud lehmade “elustiil” sümpatiseerib ja nad heameelega ka “õuelehmade” juustu ostaksid.

Kahjuks on veel tänagi maailmas tööstusi, kus loomi peetakse ketis, toob Tuur välja kurva näite Poolast, kus ketis olevaid lehmi kasutatakse isegi reklaampiltidel. 

“Tegelikult on väga hea, et meil on ka mittetulundusühingud, kes loomade käekäigu pärast muret tunnevad ning selle kohta sõna võtavad,” kiidab Tuur loomade eest kõnelevaid MTÜ-sid nagu Eesti Loomakaitse Selts ja Nähtamatud loomad. 

Tuur toob välja ka ühe loo, mida talle üks pikaaegne piimakarjakasvataja rääkis. “Oluline on, et kui sa lähed lehmade juurde, siis nad ei pelga sind, vaid tulevad rõõmuga sinu juurde,” räägib Tuur ühest olulisest silmaga nähtavast aspektist, mis kõneleb enda eest.

Kui rääkida sellest, mida loomad annavad vastu selle eest, kui nende eest heaperemehelikult hoolitsetakse ning neil vabalt ringi liikuda lastakse, siis Liis Tuuri sõnul liiga palju uuringuid selle kohta veel tehtud ei ole. “Üks USAs tehtud uuring on näidanud, et heades tingimustes kasvanud loomade antud piimas on rohkem kaltsiumit,” lisab ta.

Lääne-Euroopa ja Skandinaavia on kaugel ees

Kui rääkida Eesti tarbija teadlikkusest, siis nendib Epiima arendusjuht, et Lääne-Euroopa ja Skandinaavia on meist kaugel ees. Samas toob ta positiivse näitena välja, et noorem elanikkond huvitub ka Eestis aina rohkem jätkusuutlikkust elukeskkonnast.

“Üha rohkem noori loobuvad kallist kinnisvarast või luksusautodest ning mõtlevad rohkem keskkonna säästmisele,” rõõmustab ta. Keerulisemad on tema sõnul lood vanemaealise elanikkonnaga, kuid ka nende teadvusse jõuab üha rohkem lause “oled see, mida sa sööd”. 

Tuur räägib, et Epiima tooted on siiski 86% ulatuses mõeldud ekspordiks, mistõttu peab ettevõtte vaatama väga palju sinna, mis toimub Eestist väljaspool. “Tahes-tahtamata on meie jaoks oluline see, millist signaali saadavad välja riigid, kellele me oma toodangut ekspordime,” räägib ta.