Rääkides tuumajaamadest tulevad esimesena meelde vaid tuumaõnnetustega seotud jaamad. Olgu selleks aastakümneid tagasi toimunud õnnetus Tšornobõlis või kümme aastat tagasi Jaapanis Fukushimas toimunud tuumaõnnetus. Tegelikkuses on tuumajaamu ainuüksi Euroopas enam kui sada. Mitut sina neist nimetada oskad?

Kui vaatame Euroopa Liitu, siis 27st liikmesriigis koguni kolmeteistkümnes asuvad tänasel päeval toimivad tuumajaamad, mis toodavad 26,4% kogu Euroopa Liidu elektrist. Kokku on 13 riigil kasutuses 104 tuumareaktorit. Mõned neist asuvad meile tunduvalt lähemal, kui me ehk esmapilgul arvame.

Olkilouto tuumajaama lähistele tuleb maailma esimene tuumajäätmete lõppladestusjaam

Meie põhjanaabrite juures Põhjalahe kaldal asuva Rauma linna lähistel Olkiluoto saartel asuv Olkiluoto tuumajaam avati juba 70ndate lõpus. Tänaseks on seal töös kaks Rootsis välja töötatud keevveereaktorit. Kolmandat, ehituslikult teistsugust surveveereaktorit hakati ehitama juba 2005. aastal. Tänaseks ei ole kolmas reaktor veel kasutusse jõudnud, kuid hetkeplaanide kohaselt peaks see tööd alustama 2022. aastal. 

Praegu töös olevad kaks keevveereaktorit suudavad mõlemad toota 890 megavatti elektrienergiat ning nende tööaega on pikendatud 2038. aastani. Kolmas, Prantsusmaa arendajalt Areva tellitud surveveereaktor EPR (European Pressurized Reactor) peaks suutma toota 1600 megavatti elektrienergiat, mis katab juba üksi 14% kogu riigi elektrivajadusest. Siiski on reaktori käiku andmine erinevatel põhjustel pikalt edasi lükkunud – 2021. aasta kevadel alustati kütuse laadimisega, kuid suvel selgus, et auruturbiini hooldus võtab oodatust kauem aega. 

2005. aastal planeerima hakatud kolmanda reaktoriga sai Soomest Lääne-Euroopa esimene riik, kes viimase 15 aasta jooksul võttis plaanidesse uue tuumareaktori ehitamise.

Lisaks on Soomest saamas esimene riik maailmas, kuhu rajatakse tuumajäätmete lõppladestusjaam. Soomes on olemas geoloogiliselt ideaalne pinnas lõppladestusjaama loomiseks – siin puuduvad tektoonilised lõhed ehk siinkandis ei esine tugevaid maavärinaid ning aluspinnaks on vastupidav kristalsetest kivimitest aluskord, rahvakeeli graniit. 

Pikaaegsetele ja põhjalikele uuringutele toetudes on otsustatud enam mitte rohkem oodata. Selle aasta veebruaris algasid esimesed kaevetööd ning 2025. aastaks peaks valmis saama maailma esimene tuumajäätmete lõppladestusjaam, mis asub Olkiluoto tuumajaama lähistel 450 meetri sügavusel.

Loviisa tuumaelektrijaama reaktorite eluiga võib pikeneda 2050. aastani

Meie põhjanaabrid on väga agarad tuumaenergia kasutajad. Helsingist 90 km ida pool Loviisa linnas Hästholmeni saarel asub Loviisa tuumaelektrijaam. Otse üle mere on Loviisa jaamani näiteks Võsult 84 km, Vaindloo saarelt aga vaid 60 km. 

Sealse tuumajaama esimene reaktor võeti kasutusele 1977. aastal ning teine reaktor alustas tööd neli aastat hiljem. Mõlema reaktori näol on tegemist nõukogude VVER-440 surveveereaktoriga, mis pärast Rolls-Royce’i poolt 2014. aastal teostatud ohutus- ja tõhususuuendusi toodavad kumbki 507 megavatti elektrienergiat. 

Mõlema reaktori puhul on omanik Fortum kaalumas võimalust pikendada kahe reaktori eluiga veel kahekümne aasta võrra, mis tähendab, et need reaktorid võiksid töös olla 2050. aastani.

Forsmarki tuumajaam aitas avalikustada Tšornobõlis toimunud õnnetuse

Rootsis, Stockholmist põhja pool asub Forsmarki tuumaelektrijaam, kus on kolm keevveereaktorit, mis toodavad täna ligi kuuendiku riigi elektrivajadusest. Forsmarki tuumajaam on Rootsi kõige uuem tuumajaam, mille reaktorid alustasid tööd vahemikus 1980-1985.

Forsmarki on samuti planeeritud tuumajäätmete lõppladestusjaama ehitamine, kuhu saaks matta kogu riigis tekkivad radioaktiivsed tuumajäätmed. Seda võimaldab tõsiasi, et Rootsil on sarnaselt Soomega olemas ideaalsed geoloogilised tingimused. 

Muide, ka Eestis on väga head tingimused lõppladestusjaama ehitamiseks. Meil on samuti aluspinnases kristalliinne monoliitne aluskivim täitsa olemas, kuid see pole lihtsalt kohe maapinnal väljas, vaid asub paarisaja meetri sügavusel settekivimite all. Eestile võiks sobida ka väiksemamahuline ja seega soodsam, kuid samas veelgi ohutum lõppladustuse viis süvapuurauke kasutades – sellist tehnoloogiat juurutab USA ettevõte Deep Isolation – jäätmeteemast kirjutame tulevikus pikemalt.

Lõppladestusjaama ehitamise taotlus esitati Rootsis juba enam kui kümme aastat tagasi, kuid tänaseks päevaks pole riik veel oma lõplikku luba ehitamiseks andnud.

Forsmarki tuumaelektrijaamal oli mängida oluline roll Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi avalikustamisel. Nimelt käivitus 1986. aastal Forsmarkis häirealarm hetkel, mil puhkeruumi teel olnud töötaja möödus kiirgusmõõtjast. Esialgu ei suutnud keegi tuvastada, kust võiks selline radioaktiivne materjal pärineda ning kahtlustati õnnetust Forsmarki tuumajaamas. Pärast põhjalikku uurimist sai selgeks, et osakesed on iseloomulikud nõukogude tüüpi reaktoritele ning sai selgeks et radiatsioon jõudis Rootsi 1100 km kaugusel asuvast Tšornobõlist.

Õnnetusest aitas aimu saada teadmine, et eelnevatel päevadel oli tuul puhunud kagust ja Rootsi põhjapoolsemas osas oli sadanud vihma, mis tähendas radioaktiivse saaste langemist maapinnale. Pärast seda toimiti kiiresti ning informeeriti leiust Rootsi võime, kes omakorda andis kogu maailmale teada, et Nõukogude Liidust levib radioaktiivne saaste. Pärast seda oli Nõukogude Liit sunnitud avaldama infot, et Ukrainas oli toimunud tuumajaamas õnnetus.

Oskarshamni tuumajaamas asub üks maailma võimsamaid keevveereaktoreid

Kui Forsmarki tuumajaam on Rootsi kõige uuem tuumajaam, siis Oskarshamni tuumaelektrijaam on riigi kõige vanem tuumajaam, mille esimene reaktor alustas tööd juba 1972. aastal. 

Esimene ning 1975. aastal ehitatud teine reaktor on tänaseks suletud. Kolmas, kõige uuem reaktor, mis alustas tööd 1985. aastal, on täna maailma üks võimsamaid keevveereaktoreid, mis suudab toota kuni 1450 megavatti energiat, mis teeb umbes 10% Rootsi elektrivajadusest.

Oskarshamni tuumaelektrijaama lähistel asub ka ajutine tuumajäätmete vaheladu, kus suurtes basseinides hoitakse seni kogu Rootsis asuvate tuumajaamade tekitatud jäätmeid. Kasutatud kütuse basseinid on vajalikud selle jaoks, et seal saaks suurem kiirgus langeda ning jäätmeid oleks lihtsam vajadusel edasi transportida ja käidelda.

Sosnovõi Boris asub üks maailma vanimaid nõukogude ajal ehitatud tuumajaamu

Eestile kõige lähemal asuva tuumaelektrijaama leidmiseks peame oma pilgud pöörama idapiiri poole. Linnulennult kõigest 70 km kaugusel Narvast kirdes Soome lahe kaldal Leningradi oblastis asub Leningradi ehk Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam, mis on üks vanimaid seni töösolevaid nõukogude ajal ehitatud tuumajaamu.

Sosnovõi Boris asuvas Leningradi tuumaelektrijaamas on neli RBMK 1000-tüüpi reaktorit (sama, mis Tšornobõlis, kuid ohutuse osas oluliselt parandatud), mis järk-järgult suletakse ning asendatakse kaasaegsemate VVER-tüüpi reaktoritega sisuliselt kõrval krundile rajatavas Leningrad II tuumajaamas. Esimene RBMK reaktor seisati 2018. aastal, teine 2020, ning kolmas ja neljas plaanitakse sulgeda 2025. ja 2026. aastal. Samal ajal on Leningrad II jaamas tööd alustanud kaks VVER-1200 reaktorit – 2018 ja 2020. aastal – ning plaanitud on veel kaks.

Leedus asus Euroopa Liidu ainus Tšornobõli tüüpi tuumareaktor

Ka Baltikumis on olnud oma tuumaelektrijaam. Leedu idaosas asetseva Visaginase linna lähedal asuv Ignalina tuumaelektrijaam töötas aastatel 1983-2009. 

Kokku oli Ignalinase tuumajaama planeeritud neli reaktorit. Esimene alustas tööd 1983. aastal. Teine pidi alustama tööd 1986. aastal, kuid Tšornobõli katastroofi tõttu lükati selle avamine aasta võrra edasi. Lisaks katkestati ka kolmanda reaktori ehitustööd ning 1989. aastal see lammutati. Planeeritud neljanda reaktori ehitamiseni ei jõutudki.

Ignalinase tuumajaamas oli aastatel 2004-2009 töös Euroopa Liidu ainus Tšornobõli tüüpi tuumareaktor (ka selle reaktori ohutusele vastavust oli parandatud).

Koos Euroopa Liitu astumisega kohustus Leedu ka Ignalise tuumajaama sulgema, sest Euroopa Liit leidis jaama juurest vältimatuid puuduseid. Euroopa Liit pidas jaama kõige ohtlikumaks puuduseks seda, et jaama ümber puudus kaitsekest, mis katastroofi korral hoiaks ära radioaktiivse saaste pääsu atmosfääri. Niisuguseid ilma kaitsekestata reaktoreid lääneriikides ei kasutata.

Esimene reaktor peatati ja konserveeriti juba 2004. aasta lõpus ning teine reaktor peatati 31. detsembril 2009. aastal.

Ignalina tuumaelektrijaam andis töötamise viimase viie aasta jooksul kuni 80% Leedus toodetavast elektrienergiast.