Eestis tegutseb juba üle pooleteise aasta tuumaenergia töörühm, kes otsib laias laastus vastust küsimusele, kas oleme siin riigis tuumajaama rajamiseks valmis või mitte. Kuigi töö on juba lõpusirgel, teab avalikkus sellest vähe. Millega töörühm täpsemalt tegeleb ning millal jõuab valitsuse lauale otsustav lõpparuanne?

Üle-eelmise aasta kevadel sai toonane keskkonnaminister Tõnis Mölder valitsuselt heakskiidu kutsuda kokku tuumaenergia töörühm. Töörühma juhib keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt, kes on olnud ametis 2018. aasta suvest.

Lisaks keskkonnaministeeriumile kuuluvad töörühma keskkonnaameti, riigikantselei ja praktiliselt kõigi ministeeriumite esindajad. Välja on jäänud ainult kultuuri- ja maaeluministeerium.

Töörühmal on terve rida ülesandeid (neid võib keskkonnaministeeriumi kodulehelt lugeda), kuid laias laastus on eesmärk üks – selgitada välja, millised on võimalused, et võtta Eestis kasutusele tuumaenergia. Keskkonnaministeeriumi nõuniku, töörühma koordinaatori Reelika Runneli sõnul jõuab lõpparuanne valitsuse lauale hiljemalt 2023. aasta lõpuks. Pärast seda on pall juba riigikogu käes.

Mille kallal tuumaenergia töörühm töötab?

Runneli sõnul analüüsib töörühm kõiki ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) poolt ette nähtud tuumaenergia kasutuselevõtu aspekte. Nimekiri on pikk, muu hulgas kuuluvad siia tuumaohutus, rahastus, õigusraamistik, kiirguskaitse, hädaolukordadeks valmisolek ja radioaktiivsete jäätmete käitlus.

“Sel moel saab riik langetada tuumaenergia kasutuselevõtu osas teadliku otsuse. Kõikide teemade puhul kaardistatakse hetkeolukord ja arenguvajadused ning vaadatakse, kas ja kuidas on soovitud tase võimalik saavutada,” selgitab Runnel.

Analüüsiprotsessi muudab keerukaks, et riigiasutustes pole palju neid, kes tuumaküsimuses kaasa rääkida oskaksid. See tähendab, et põhiaur läheb baasteadmiste peale, enne kui saab sisulisi küsimusi arutada ja lahendusteni jõuda.

Teemade käsitlemine on töörühma kohtumiste vahel ära jagatud. Hetkel on töörühm kohtunud 10 korda (kohtumiste protokollid on veebis üleval). Osade küsimuste lahendamiseks on loodud või loomisel sidusrühmi kaasavad alltöörühmad, näiteks tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga asukohtade ruumianalüüsi alltöörühm ja julgeoleku alltöörühm.

Mitmed põhjalikumad analüüsid, nagu inimressursside kaardistamine ja strateegia (Sorainen) ning õigusraamistik ja tuumaseaduse eelnõu (Triniti), on hangetega sisse tellitud.

Kogutud sisendi põhjal valmib lõppraport valitsusele esitamiseks ja paralleelselt sellega enesehindamise raport, mis on sisendiks rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri oktoobris toimuvale INIR (Integrated Nuclear Infrastructure Review) ekspertmissioonile (auditile), mille käigus hinnatakse Eesti hetkeolukorda tuumaenergia kasutuselevõtuks valmisoleku tagamisel.

Mida paljastab tuumaenergia töörühma esimene vahearuanne?

Lõppenud aasta sügisel sai tuumaenergia töörühm valmis esimese vahearuande, mida esitleti keskkonnaministeeriumi seminaril “Tuumaenergia – hea või halb?”. Aruande eesmärk oli anda ülevaade tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalikust taustsüsteemist ja protsessist, olemasolevast olukorrast ning tuumaenergia töörühma tegevusest.

Vahearuandes rõhutati, et Eestis on peamine katsumus siseriiklike kompetentside arendamine. See on kogu protsessis kõige pikaajalisem tegevus, millega alustamise aeg määrab suuresti kogu tuumaprogrammi rakendamise ajakava.

“Proovikiviks on kindlasti ka fakt, et Eesti jaoks tinglikult sobivaks peetud väikereaktoreid pole praktikas veel kasutusele võetud ja ilma varasema tuumaenergia kasutamise kogemuseta riigina on meil raske hinnata, kas või kui palju nende reguleerimine suurtest tuumaelektrijaamadest erineda võiks,” sõnab keskkonnaministeeriumi nõunik.

Vahearuanne tõi välja ka selle, et protsessi kiirendamiseks peaks tuumaenergia kasutuselevõtu osas positiivse otsuse langetamise ajaks (see võib juhtuda juba 2024. aastal) olema selge tuumaregulaatori loomise küsimus ning välja töötatud tuumaseaduse eelnõu, millega tuumaenergia töörühmas ka juba tegeletakse.

Nagu öeldud, esitatakse lõpparuanne valitsusele 2023. aasta lõpuks. “Põhjalikumat käsitlemist vajavad sel aastal veel tuumaprogrammi juhtimise, elektrivõrgu arendamise, rahastamise, hangete, keskkonnakaitse, kiirguskaitse, kaitsemeetmete, tuumkütuse tsükli ja jäätmete käitlemise teemad. Lõpparuanne esitatakse valitsusele juba koos IAEA INIR missiooni soovitustega,” sõnab Runnel.

Kuhu suunda lõpparuanne tüürib, kas Eesti võib tõesti tuumajaamaks valmis olla?

Sügisel valminud vahearuanne käis läbi ka Soome tuumaregulaatori pilgu alt. Soome on tuumariik juba pea 50 aastat ning Tallinnast vaadatuna asub põhjanaabrite juures ka meile lähim tuumaelektrijaam – Loviisa jaamani on linnulennult pisut üle 130 kilomeetri. Kokku töötab Soomes viis tuumareaktorit ning neist tuleb ligi kolmandik riigi elektrist.

Niisiis märkis Soome tuumaregulaator STUK, et Eestis soodustab tuumaenergia kasutuselevõttu stabiilne majandus, digitaalne ühiskond ning usaldusväärne õigus- ja haridussüsteem, kuna need on riikliku taristu arendamisel heaks lähtealuseks. “Tugevustena toodi veel välja, et Eesti on teadlik tuumaenergia kasutamisega seotud rahvusvahelistest lepingutest ja on paljud neist juba ratifitseerinud. Osades tuumaenergia kasutuselevõtmisega seotud aspektides, nagu radioaktiivsete jäätmete käitlemine, on meil pädevus juba olemas,” räägib Runnel.

Mäletatavasti jäid pärast nõukogude vägede lahkumist meie vastutusele Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskuse radioaktiivsed jäätmed. Endise tuumaobjekti ohutuks muutmiseks asutati 1995. aastal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas tegutsev AS A.L.A.R.A., mis ehitas rahvusvahelistele ohutusnõuetele vastava radioaktiivsete jäätmete vahehoidla. Äriühingu kodulehel tiksub endiselt loendur, mis loeb aastaid, kuid ja päevi Paldiski tuumareaktorite lammutamiseni. Radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaik peab valmis saama aastaks 2040, seega tuleb Eestis tuumateemadega tegeleda nii või teisiti. Toredam oleks muidugi, kui see toimuks uue põlvkonna väikese moodulreaktori, mitte nõukaaja igandite kontekstis.

Runneli sõnul on Eestil tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riigina kaasaegse tuumajaama rajamiseks head eeldused. “Samas tuleb arvestada, et tuumaenergia kasutuselevõtu eeltingimuseks on avalikkuse pooldav suhtumine. Ka peavad kõik tuumaprogrammi rakendamise osapooled pöörama erilist tähelepanu ohutuskultuuri edendamisele ning arvestama, et tuumaenergiaalaste riiklike pädevuste loomine vajab aega ja investeeringuid,” sõnab keskkonnaministeeriumi nõunik.

Kuigi töörühma tegevusest pole meedias palju räägitud, soovitakse olla avatud ja läbipaistvad. Plaanis on avalikkusele suunatud infopäevade korraldamine, teabematerjalide koostamine ja arvamusküsitlused. “Anname inimestele faktipõhise info toel võimaluse kujundada oma arvamus. Soovime tuumaenergia töörühma materjalide, valminud analüüside ja uuringute põhjal edasi anda uusi teadmisi,” ütleb Runnel.