Tuumaenergiat kardad, aga radoonivanni võtad mõnuga! Kui suur kogus kiirgust inimesele ikkagi on ohtlik?

Looduslik radoonibassein Tais, mis kutsub huvilisi üle kogu maailma.Foto: Shutterstock

Tuumaenergiast rääkides hirmutab meid sageli ainuüksi mõte radioaktiivsest kiirgusest, kuid tegelikult elame me kogu aeg koos kiirgusega. Näiteks saame tillukese doosi, kui tehakse hammastest või rindkerest röntgenülesvõtet, rääkimata kiirguse looduslikust foonist. Aga kui suur kogus kiirgust on inimesele ohtlik?

Radoon – meie salakaval naaber pea kõikjal Eestis

Sissejuhatust kiirguste maailma alustame meie jaoks olulisest numbrist. Eesti keskmine kiirgusdoos on 3,2 millisiivertit aastas (1 siivert = 1000 millisiivertit), millest ligi 80 protsenti imbub meie ellu kõikvõimalike looduslike allikate kaudu. Eluohtliku koguseni peaks see tuhandeid kordi tõusma.

Kõige enam on kiirgust radioaktiivses gaasis radoonis ja seda leidub pea kõikjal Eestis. Suurema oht varitseb Põhja-Eestis, kus on poorne ja lõhesid täis paekivi, mis laseb radoonil vabalt maapinnale imbuda. Radooniohtlikud piirkonnad on ka Lääne-Virumaa ja Tartumaa, kus radooni tekitajateks on jääajal Skandinaaviast Eestisse kandunud setted.

Radooni kahjulikkusele saadi jälile tänu kaevuritele, kes olid pikad päevad kaevandustes maa all radooni keskel ning neil suurenes risk haigestuda kopsuvähki. Radooni kontsentratsiooni on uuritud ka Eesti põlevkivikaevandustes. Sealne ventilatsioon teeb aga silmad ette nii mõnegi Põhja-Eesti tavalise elumaja keldrile ning vanad ohtlikud ajad on möödas.

Meie igapäevaelu kiirgustabeli teisel kohal on meditsiin, kuid loomulikult ei ole midagi karta neil, kellel ei ole vaja kiirgavate masinate all käia. Ohtlikum on see neile, kes peavad aastas korduvalt kiiritusravi saama või röntgenülesvõttega kokku puutuma.

Röntgenülesvõtte ajal läbib inimest kuni 7 millisiivertine kogus kiirgust.Foto: Shutterstock

Kui suur kiirgusdoos võib olla tappev?

Uuringud on näidanud, et 4-5 siivertise doosi juures on 50-protsendiline tõenäosus, et inimene sureb 30 päeva jooksul. Selline doos on aga tohutult suur. Võrdluseks, näiteks rindkere tomograafia ülesvõttega kaasneb umbes 7 millisiivertit kiirgust.

Samas on väga keeruline üldse tõestada, millist ohtu nii madalad doosid kujutavad. Probleem on selles, et inimesed on pidevalt mingil määral kiirguse mõjuväljas ning on võimatu leida kedagi, kes saaks nö nulldoosi.

Kuid on kokku lepitud, et aktsepteerida võib doose, mille aastane kiirguskogus jääb alla ühe millisiiverti. Kuna riskide suhtes ollakse ettevaatlikud, siis seda ületavate dooside puhul tuleb väga selgelt põhjendada, milleks seda vaja ja kui kasulik see on.

Nüüd jõuame veidra radoonivannini

Inimesed kipuvad arvama, et looduslik on hea ning tehislik on täiesti vastuvõetamatu.

Näiteks ronitakse vabatahtlikult radoonivanni, sest see peaks aitama krooniliste valude vastu. Radooniteraapia oli väga populaarne eelmise sajandi viiekümnendateni ja langes, kui  loomkatsete käigus avastati, et radoon võib põhjustada vähki. 

Nüüd aga on radooniteraapia uuesti populaarsust kogumas ning vannitada saab ennast näiteks Ukrainas, Jaapanis, Saksamaal ja Austrias. Hiinas ja Tais leidub isegi looduslikke radoonivanne, kus kiirgusdoos võib ulatuda kuni 1,2 millisiivertini aastas. Veider vastuolu, sest kiirgusest ja tuumaenergiast rääkides kangastuvad inimestele sageli auravad tornid ja muundunud elusolendid.

Groteskseid pilte aitab maalida moondunud info, mis võib tuumajaamades juhtunud õnnetuste järel levima hakata. Näiteks Jaapanis Fukushima tuumaõnnetuse järel evakueeriti tuhandeid inimesi, nende hulgas oli väga palju eakaid. Paljud neist surid.

Hilisemad uuringud on näidanud, et kodude ilmajäämisest stressis vanurid sattusid silmitsi sotsiaalsete muredega. Paljudel juhtudel lisandusid sellele kroonilised haigused, mis  põhjustasid surmasid. Ehk radioaktiivne kiirgus polnud seekord seotud sellega, et evakueeritud inimesed hukkusid.

Kuidas mõjub liiga suur kogus kiirgust inimesele?

  • Deterministlikuks mõjuks nimetatakse olukorda, kus ioniseeriv kiirgus kahjustab inimese rakke. Rakk võib kiirgusdoosi saades ära surra. Kui neid surnud rakke tekib palju, siis saab organ kahjustada ning see võib viia ka fataalse lõpuni. Suurema kui ühe grei (neeldumisdoosi mõõtühik) suurune kogus kiiritust tekitab inimesel akuutset kiiritustõbe – nahk läheb punaseks ning enesetunne on väga kehv.
  • Stohhastiliste mõju juures rakk ei sure vaid muundub. See võib esineda keha- või sugurakkudes. Ja kui neid modifikatsioone on palju, siis võib see viia vähkkasvaja tekkeni. Sugurakkudes esinevad modifaktsioonid ei pruugi need üldse sellel inimesel avalduda, vaid hoopis järeltulijates, mistõttu nimetatakse neid pärilikeks efektideks.

    On leitud, et ühe siiverti kohta suureneb vähkkasvaja saamise suurus 5,7 protsenti. Kuid on väga keeruline öelda, millised vähkkasvajad on põhjustatud just kiirgusdoosist, sest erinevad kantserogeenseid tegureid, mis aitavad kaasa vähkkasvaja tekkele, on ühiskonnas väga palju. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.