Räägime uhkelt Eesti vaheldusrikkast kliimast, mis toob talvel lume ja suvel lõõskava päikese. Vähem mõtleme meie köögi lahutamatust kaaslasest kartulist, aga ilma selle ja koduse hakklihakastmeta ka elada ei tahaks. Kas kliima pidev soojenemine võtab meilt kõik selle hea või saame midagi päästa?
100 aastat tohututes kogustes heitmeid
Kasvuhoonegaaside suurimaks tekitajaks on fossiilsed kütused, millega on maailmas energiat toodetud juba viimased sada aastat ja paisatud atmosfääri tohututes kogustes CO2. Iga aastaga püstitavad heitmete kogused uusi rekordeid. Eestis tekitab põlevkivitööstus koguni 70 protsenti kogu meie heitgaasidest. Viimane aeg on seda muuta.
Seda on toonitanud ka mitmed maailma juhtivad organisatsioonid eesotsas ÜRO peasekretäri Antonio Guterresiga, kes on hoiatanud, et kui fossiilsete kütuste hulka kiiresti ei vähendata, siis on kahjud planeedile korvamatud.
ÜRO: inimeste süü on fakt!
Kliima kiires soojenemises pole vaja süüdlast kaugelt otsida. ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma aruanne toob üheselt välja, et inimkonna kahjulik tegevus kliimale on fakt.
Lisaks fossiilsete kütuste põletamisele teeb kliimale karuteene tohutu transpordisektor – selle hulka kuuluvad ka meie igapäevased autosõidud. Kui palju me mõtleme mõnesaja meetri kaugusele autoga poodi piima ostma minnes, et oleks ju võinud poes hoopis jalgsi ära käia ja hoida loodust meie ümber?
Lisaks mõjutavad kliimat lämmastikväetiste kasutamine põllumajanduses ning liigne loomakasvatus, intensiivne metsade raiumine, jäätmete ladestamine prügilasse ning turvaste kuivendamine.
Kas olukorda saab veel kuidagi päästa? Kuigi kahju on suur, siis teadlased usuvad, et äärmuslikke piiravaid meetmeid kasutades on võimalus kasvuhoonegaaside heidet piirata. Muutused ei toimuks üleöö, kuid paari- kuni kolmekümne aasta jooksul võib globaalne temperatuur stabiliseeruda.
16 tunnist päikesepaistest jääb väheks
Energia tootmise seisukohast on kõige olulisem soosida ja seeläbi suurendada jätkusuutlikke tootmisviise. Kõne all on nii tuule-, päikese-, hüdro- kui ka tuumaenergia.
Samas teame, et näiteks jaanuaris võib meil mõnel aastal olla kokku vaid 16 tundi päikesepaistet. Pikemalt süvenematagi on selge, et sellest jääb meie aina kasvavat energiavajadust silmas pidades kindlasti väheks. Tuule- ja päikeseenergia ei suuda meile tagada piisavat varustuskindlust. Meie geograafilist asukohta vaadates peaksime pilgud pöörama tuumaenergia poole.
Miks? Tuumaenergia on tunduvalt stabiilsem energiaallikas ning ei sõltu meid ümbritsevast ilmastikust. Tuumaenergia on juba lisatud Euroopa Liidu jätkusuutliku finantseerimise taksonoomiasse, mis võimaldab sellel paremini konkureerida fossiilkütustel põhinevate energialiikidega, mis muidu oleks ainsaks toimivaks asenduseks, kui taastuvenergiast ei piisa.. See loob võimalused, et riigid mõtlevad rohkem ja veel kiiremini fossiilsetest kütustest loobumisele.
Tuumaenergia stabiilsus ei tähenda, et peaksime päikese- ja tuuleenergia abil elektrienergia tootmise üle parda viskama. Vastupidi, kõige edukamal viisil võiksid nii tuuma-, päikese- kui tuuleenergia üheskoos toota energiat ning nii vähendada märgatavalt õhku paisatavaid kasvuhoonegaaside koguseid.
Mida vähem süsinikuheitmeid, seda parem
ÜRO Euroopa Majanduskomisjon avaldas eelmise aasta lõpus ilmunud aruandes, et tuumaenergia tekitab oma eluea jooksul vähem süsinikdioksiidi heitmeid kui ükski teine elektritootmise tehnoloogia. See annab kinnituse, et tegemist on jätkusuutliku energiaga, mis on kliimamuutuste pidurdamiseks ääretult oluline.
Suubritannia Tuumatööstuse Assotsatsiooni tegevjuht Tom Greatrex on öelnud, et tuumaenergia tootmine on roheline ja säästev, sest kasutab ja seega ka varem või hiljem heidab keskkonda oma elutsükli jooksul vähem süsinikku (sisuliselt sama vähe kui tuule- ja päikeseenergia), väiksemat maa-ala ning vähem erinevaid materjale kui ükski teine ”roheenergia” tehnoloogia.
Ka viimasel suurel kliimakonverentsil COP26 toodi välja, et tuumaenergial on mängida märkimisväärne roll kõigis stsenaariumites, milles soovitakse täita kliimaneutraalsuse eesmärke 2050. aastaks.
Kui me neid eesmärke ei saavuta, siis mängib kliima muutumine aina suuremat rolli ka selles, milliseid põllumajandussaadusi Eestis kasvatada saab.
Eesti taimekasvatuse instituudi teadur Triin Saue on oma doktoritöös välja toonud, et just varajaste kartulisortide jaoks ennustatakse kasvutingimuste märgatavat halvenemist, eelkõige Tartu ja Saaremaa kandis. Ja kui esialgu võib hilise sordi saagikus isegi kasvada, siis juba käesoleva sajandi lõpuks hakkavad ka need kogused aina vähenema.
Põhjuseks on õhutemperatuuri tõttu kiirenev taimede areng, mistõttu kartuli kasvuperiood lüheneb ning taim lihtsalt ei suuda mugulaid suureks kasvatada. Jah, väetamine ja künnisügavus võivad küll ilmastikuolusid leevendada, kuid saagikuse vähenemist nad lõpuni ära hoida ei suuda ja ega keemiliste väetiste kasutamine lõpuks head ei tee.
Aga nagu usuvad teadlased, siis veel jõuame kliima soojenemisele pidurit tõmmata ja tagada, et kartul jääks meie toidulauale ka tulevikus.
