Tuumaenergia on üks vähestest tööstusharudest, mis tegeleb ise kõikide oma jäätmetega ning seda terve elutsükli ulatuses. Jäätmete lõpphoidlate ehitamise küsimus tõuseb kogu maailmas aina rohkem esile. Põhja-Euroopas ning tegelikult ka Eestis on selleks olemas geoloogiliselt suurepärased tingimused ning Rootsi ja Soome on tänu sellele ka selle valdkonna suunanäitajateks.

Rootsi laiendatakse vaheladustamiseks mõeldud basseine

Üks kõige kaugemale lõppladustusjaamade rajamisel on olnud meie lähinaabrid rootslased. Äsja vaadati läbi ning hinnati ka Forsmarki kasutatud tuumkütuse lõpphoidla rajamise taotlust, mille käigus selgus, et ei tule muuta juba varasemalt antud positiivseid hinnanguid projekti kohta.

Rootsi valitsus kiitis heaks seniste vaheladustamiseks mõeldud basseini laiendamise, kuid samal ajal otsustas jätkata Forsmarki kasutatud tuumkütuse lõpphoidla rajamise taotluse läbivaatamist. 

Valitsus otsustas alustada Rootsi Kiirgusohutusameti ja tuumajäätmete nõukoguga uusi konsultatsioone. Küll tegi selline otsus, lõpphoidla rajamise taotluse vaatamist veelkord läbi vaatama murelikuks tuumaenergia tootjad. Selline otsus võib edaspidi tekitada probleeme, kuna puuduvad võimalused kasutatud kütuse lõppladustamiseks.

Rootsi valitsusel tekkisid küsimused ohutuse kohta

Rootsi valitsusel tekkisid kahele teaduslikule uuringule tuginedes küsimused, mis olid seotud vaskkonteinerite ja ülitugeva malmi vastupidavusega, kuhu kasutatud tuumkütus soovitakse enne maa all hoiustamist panna.

Rootsi Kiirgusohutusamet tutvus ning andis omapoolse hinnangu nimetatud uuringutele. Nende järelduste kohaselt ei sisalda kumbki uuring piisavas koguses fakte, mis tingiks senise hinnangu muutmist, et Forsmarki jäätmehoidla taotluses on olemas kõik ettenähtud nõuete täitmise eeldused.

Hoidla rajamise järelvalvet teostav regulaator märkis, et üks küsimusi tõstatanud uurimustest oli teadusartikkel vase korrosioonist ja teine ​​Soomes tehtud lõputöö kõrgtugeva malmi vananemisest.

“Kuigi need kaks uuringut on fundamentaalsest teaduslikust vaatenurgast huvitavad, puudutavad need põhimõtteliselt küsimusi konteineri kaitsevõime kohta, mida oleme lõpphoidla taotlust koostades varem vaadanud ja uurinud,” ütles Kiirgusohutusameti inspektor Henrik Öberg. Selgituseks: küsimus tekkis sellest, kas vesi, isegi kui see väga ebatõenäoliselt peaks jõudma vaskkonteinerini, suudab selle seina piisavalt kiiresti oksüdeerida, et radioaktiivsed ained sellest välja pääsevad. Nii operaatori kui regulaatori hinnangul on radioaktiivsuse tase vaskkonteineris selleks ajaks langenud loodusliku fooni tasemeni.

Valitsus küsis ka, kas Kiirgusohutusameti hinnangul on Äspö laboris pika aja jooksul tehtud välikatsetest saadud teavet, mis on oluline lõpphoidla kaitsevõime hindamiseks. Käimasolevad testid on keskendunud hoidlatele sarnastes tingimustes kokku puutunud bentoniidi mineraloogiliste muutuste tuvastamisele ja kvantifitseerimisele. 

Kiirgusohutusamet leidis oma ülevaates, et uuringu tulemused vastavad ka varem läbiviidud testidele ning täiendavat aruandlust ei vajata.

Soome jäätmehoidlat juba ehitatakse

Kuidas radioaktiivseid jäätmeid ohutult lõppladustada, on uuritud pikka aega ning on leitud, et süvageoloogiline lõppladustamine on ohutuim pikaajaline lahendus. Põhjalikud uuringud näitavad, et sobivas geoloogilises pinnases ei puutu need jäätmed ka miljoni aasta jooksul kokku põhjaveega, mistõttu saab seal rahulikult ja ohutult nende radioaktiivsus veel langeda.

Süvageoloogilise jäätmehoidla ehitamist on alustatud ka Soomes Olkiluotos, kus küll protsessi alustati hiljem. Kuidas ajalises plaanis on tänaseks Rootsist ette on jõutud. Selle põhjusena toodi välja, et Soomes ei ole olnud niivõrd pikka poliitilist arutelu antud teema üle. Põhjanaabrite poliitiline seisukoht lõpphoidla rajamise kohta on olnud positiivne ning kõlama on jäänud mõte, et parem on kasutatud tuumkütuse eest hakata hoolitsema kohe, kui otsustamist veel edasi lükata.

Radioaktiivsed jäätmed moodustavad väga väikese osa

Tuumaenergeetikas saab jäätmeid liigitada nende radioaktiivsuse taseme ja poolestusaja alusel madala, keskmise ja kõrge tasemega lühikese ja pika elueaga jäätmeteks. Kusjuures oluline on see, et kõigest 3% kõikidest tekkivatest tuumajäätmetest on kõrge radioaktiivsuse tasemega. 

Tuumajäätmed on küll radioaktiivsed, kuid nende radioaktiivsuse tase ajas väheneb ning saavutab lõpuks loodusliku taseme. Nii jäävad alles stabiilsed ja potentsiaalselt muudes valdkondades kasulikud materjalid. Vaid väike hulk pika elueal end madala aktiivsusega jäätmeid tuleb võimalikult ohutult hoiustada.

Kasutatud tuumkütus võetakse 3-5 aasta möödudes reaktorist välja ning pärast jahutamist vaheladustatakse kasutatud kütuse vahelaos – esmalt jahutusbasseinides, edaspidi spetsiaalsetele nõuetele vastavas laohoones. 

Üheks vaheladustamise põhjuseks on see, et tulevikus on võimalik kasutatud tuumkütust uuesti energiatootmiseks kasutada, mis on üheks suureks põhjuseks, miks ei ole siiani veel süvageoloogilisi lõppladustusjaamasid ehitatud, kuid lõputult ei saa seda edasi lükata.