Metsad on üks planeedi olulisim looduslik ressurss, mida kasutab inimene ära nii majanduslikul kui ökoloogilisel otstarbel. Et meil metsad ja seeläbi hapnik otsa ei lõpeks, tuleb nendega ümber käia võimalikult nutikalt ja jätkusuutlikult. Aga kuidas? 

Metsi lõputult raiuda ei saa

Metsadel ja taimedel on täita elutähtis funktsioon – nad neelavad päikesekiirguse toimel süsihappegaasi ja toodavad sellest elusorganismidele hingamiseks vajalikku hapnikku ning puhastavad õhku mürkainetest.

Oluline aspekt on siin see, et seda ei tee mitte kõik metsad võrdselt. Metsadest koosnev elukeskkond on küllaltki habras ja seda ei ole võimalik üleöö asendada. Kui võtta maha sada aastat kasvanud mets ja istutada asemele kiitsakad noored puuhakatised, ei ole nende mõju meie atmosfäärile ega ka ökosüsteemile raiutud metsaga võrreldav. 

Metsa ökosüsteem ei koosne üksnes puudest, vaid kogu ülejäänud taimestikust, putukatest, lindudest ja loomadest, kes kõik vajavad eluks soodsaid tingimusi. Ei tasu muidugi unustada, et häid elutingimusi vajab ka inimene ise, kes sõltub metsadest täpselt sama palju kui mõni mutukas või rähn.

Pime metsamajandamine

Valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) hinnangul on metsade hävimine ja biomassi põletamine üks oluline kasvuhoonegaaside hulga suurenemise põhjus. Vaid ühe metsatuka maha võtmine võib muuta piirkonnas sademete hulka, õhukvaliteeti, veetaset, liigirohkust ja õhutemperatuuri.

42 protsenti Euroopa Liidu maismaast moodustavad metsad, aga sellest hoolimata ei ole metsamajandajatel seni metsade kohta piisavalt asjakohaseid andmeid, mille põhjal tegutseda. 

Selleks, et metsa seisundist ja elujõulisusest aimu saada, tuleb ekspertidel korraldada metsavaatluseid, aga see on aeganõudev protsess, mida ei võeta ette just eriti tihti. Metsauuringuid ja loenduseid tehakse keskmiselt iga viie või kümne aasta tagant. Arvestades, et metsade tegelik pilt muutub raiumise tõttu igal aastal, tuleks seda teha märksa tihemini.

Kui riikidel või metsamajandajatel pole oma metsade kohta piisavalt asjakohaseid andmeid, võib näiteks raiumisega seotud tegevusplaani huupi või aegunud andmete põhjal koostamine loodusele korraliku hoobi anda. Näiteks võib hooletu metsaraie hävitada pinnase ja kahjustada looduslikke veesooni, mis tähendab, et tulevikus ei saa sinna midagi ehitada ega kasvama panna.

Selleks, et inimkonna puidutarbimine ei tuleks liigirohkuse ja kliima arvelt, tuleb metsi majandada targalt.

Selleks on vaja rohkem infot. 

Digitaliseerimine annab uued silmad ja kõrvad

Metsa digitaliseerimine tähendab üldjoontes seda, et kasutusele võetakse nutikad ja innovaatilised vahendid, et saada metsade hingeelust parem ülevaade.

Üks lahendus infopimedusest vabanemiseks on droonide metsade kohal lennutamine. Droonid teevad eri asukohtadest vajaliku pildimaterjali, mida saab hiljem analüüsida ning koguvad erinevate sensorite abil metsade kohta muud tarvilikku infot. 

Nii saame teda, millised puuliigid kasvavad ühes või teises piirkonnas, kui palju neid on ja milline osa metsast on elujõuline ja milline vajab tähelepanu. Andmete põhjal saab teha järeldusi metsade tervisliku seisundi, võimalike haiguste leviku, liigniiskuse või hoopis kuivuse, pinnase seisukorra või tormikahjude kohta.

Droonid aitavad koguda andmeid puude vanuse, kõrguse, paksuse ja massi kohta, mis aitab metsamajandajatel hinnata ka seda, kust tohib ja kust ei tohi puid maha võtta. Droonipiltidele lisaks saab kasutada satelliitpilte ja näha suuremat pilti, mis võib metsavaatlejale märkamata jääda. 

Droonidele jääb silma ka võimalik sahkerdamine ja ebaseaduslik raietöö. Kui sahkerdajatele on teada, et iga kell võib pea kohalt üle lennata droon, võib nii mõnigi metsatukk raiumata jääda.

Suhtleme metsaga otse

Lisaks droonidele on metsadesse võimalik paigaldada sensorid, mis koguvad reaalajas infot ja loovad inimese ja metsa vahele otseühenduse. Sensorid jälgivad pidevalt keskkonnas toimuvaid muutuseid.

Näiteks, kui kuskil metsas on põlengu oht, saavad sensorid õhukvaliteedi ja niiskustaseme muutuste põhjal sellest märku anda enne, kui mets lahtise leegiga põlema läheb. Nii saab inimene kiiremini reageerida ja põlengu kahju ulatus on väiksem ja likvideerimine lihtsam.

Kes kus elab?

Sensorite eelis on see, et need saab paigaldada ka väga raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, kuhu vaatleja muidu ligi ei pääse. Teine pluss on see, et sensorid ei häiri elusloodust ehk putukaid, linde ja loomi. Saame nende abil koguda infot väljasuremisohus olevate liikide kohta ja vältida nende elukeskkonnas raiumist või muidu loomade häirimist. 

Näiteks paigaldati Lõuna-Aafrika väljasuremise piirile kütitud ninasarvikutele kaela kaameratega sensorid, mis jälgivad looma liikumist ja pulssi ja tabavad võimalikud salakütid otse teolt. Sensorid saadavad kütti märgates kohe vastavasse keskkonda häiresignaali ja võimud saavad sellele vastavalt reageerida.

Digitaalsed Eesti metsad

Makeitneutrali süsteemis käib samuti metsade täpne kaardistamine ning iga uus istutatud puu saab endale n-ö unikaalse sõrmejälje, mis kantakse andmebaasi, kus saab puu kasvul ja käekäigul silm peal hoida.

Seda saab teha iga klient, kes on valinud mõne Makeitneutrali partneri e-poes ostuga kaasa puu istutamise. Kui puu kevadel maha istutatakse, saab klient selle kasvul ise silma peal hoida.

Nippe võimalikult metsa-positiivseks eluks leiad Makeitneutrali kodulehelt.