Sageli kõneldakse sellest, kui palju mõjutab keskkonda ühe või teise tööstusharu või firma tegevus, aga selle kõrval ei tohi ära unustada tarbijat.

Üks suur takistus süsinikujalajälje vähendamisel on meile kõigile tuttav mõtteviis, “mida mina üksi ikka suudan muuta!?“. Mida mõjutab meie käitumine ja näiteks kodus prügi sorteerimine, kui mõni suurriik oma jäätmed lihtsalt külma kõhuga ookeanisse kallab?

See, et me ei saa korda teha kõike ja korraga, ei tähenda, et üldse midagi tegema ei peaks.

Üksi ongi raske, aga siin võiks näha puude taga metsa. Ja metsaks on siinkohal päris suur hulk inimesi, kes võiksid oma valikutega päris palju kasulikku teha.

Iga samm loeb

Inimesed teevad iga päev valikuid, mis mõjutavad meie planeedi tulevikku ning kas suurendavad või vähendavad inimkonna süsinikujalajälge. 

Need viis pealtnäha väikest asja on tegelikult big deal.

Regulaarne šoppamine

Moetööstus töötab põhimõttel, et tänavapilti sulandumiseks tuleb iga paari kuu tagant soetada ports uusi riideid. Tööstusele endale on see väga tulus süsteem, aga planeedile mitte. Moetööstus moodustab 10 protsenti kõikidest emissioonidest.

Kiirmood ei ole eriti kvaliteetne, mis tähendab, et juurde tuleb arvestada vahepeal kulunud või katki läinud riideesemed.

Ostes iga kuu umbes 100 euro eest riideid, suurendad sa oma süsinikujalajälge 500 kilogrammi võrra. Kui sinna juurde veel mõni jalatsipaar, sisustuselement või käekott osta, kerkib CO2 kogus juba tonnini. 

Loomne valk maksab

Oxfordi ülikooli teadlaste uuringust on selgunud, et juust on koos teiste loomsete valkudega üks kõige keskkonda saastavam toiduaine.

Esikohal on veiseliha, lamba- ja sealiha ning mereannid ja neljandal kohal juust. 

Selleks, et toota umbes 40 grammi juustu, kulub 500 grammi CO2. 

Õnneks on enamikus poodides saadaval hulganisti mahetoodangut ja huvitavaid taimseid alternatiive, mille süsinikujalajälg on märksa väiksem.

YouTube’i videod

Inimesed üle kogu maailma vaatavad iga päev YouTube’ist kokku umbes miljard videot. 

Bristoli Ülikooli teadlaste hinnangul kurnab videote vaatamine elektroonikaseadmete akusid, kulutab rohkem elektrit ja koormab WiFi-t. 

Teadlased leidsid, et YouTube’i kasutamine toodab aastas vähemalt 10 miljonit tonni CO2. 

See ei ole väike kogus, arvestades, et miljon sõiduautot toodab sama ajaga sama palju CO2.

Jõusaali-trenažöörid

Jõusaalides on palju varustust, mida inimestel naljalt endal kodust võtta ei ole. Samuti on jõusaalides palju sellist, milleks ei ole tegelikult mingit vajadust ennast spordisaali kohale vedada.

Näiteks jooksulindid.

Teadlaste sõnul tekitab kolm korda nädalas 30 minutit jooksulindil jooksmist 70 kilogrammi CO2 aastas. See number pole üüratu, aga see-eest ebavajalik, sest jooksutrenni saab teha õues.

Kui sa ei ela just mõne suure ristmiku või peatee kõrval, kus õhk on autode heitgaasidest paks, on värskes õhus jooksmine tervisele ja loodusele kasulikum.

Lehepuhurid

Üks kõige energiakulukam viis tänavate puhastamiseks on lehepuhurid. Kahjuks ei kasutata lehepuhurit ainult lehtede kokkukorjamiseks, vaid tänavatolmu ja muu sodi koristamiseks.

See tähendab, et puhureid võib tänavatel näha aastaringselt.

Lehepuhur on küll väike masin, aga kõige saastavamad variandid tekitavad sellegipoolest rohkem CO2 kui näiteks Ford F-150 maastur. 

Pole ilmselt üllatus, et puhurid teevad palju kahju inimtervisele. Lisaks närvi ajamisele. 

Need paiskavad õhku suures koguses tolmu, väljaheidete osakesi, väetist, pestitsiide, herbitsiide ning mikroskoopilisi seeni ja baktereid, seades ohtu inimese aju, vereringe, hingamisteed ja kopsud. 

Loe süsinukujalajälje vähendamise kohta Makeitneutrali kodulehelt ja löö metsa-positiivsuse initsiatiivis kaasa.