Ilma insenerideta ei saaks Ott Tänak rallit sõita, Tony Stark Ironmanina maailma päästa, inimesed lennukiga Hawaiile põrutada, Alexalt tobedaid küsimusi küsida ning lennujaamades ära eksida, sest neid tõenäoliselt poleks. Sellegipoolest jäävad väga paljud inimesed vastuse võlgu, kui neil palutakse kirjeldada, mida insenerid teevad. Tüüpilise inimese vastused võivad olla midagi sarnast: “lähevad tööle ja tulevad tagasi?” või et “ehitavad midagi?”, või hoopiski “teevad inseneeriat?”. 

Kahjuks on see, et paljude inimeste jaoks on insenerid justkui “Sõprade” sarjast tuntud Chandler Bingid (lähevad tööle ja tulevad tagasi), on tõsine probleem. Teadmatus inseneeria eriala ja inseneri töö kohta tuli peamise probleemina välja ka 2017. aastal Eesti Teadusagentuuri ja Eesti Inseneride Liidu poolt korraldatud inseneeria teemapäeval¹. Tuleb välja, et noored tõepoolest ei teagi, mis on inseneeria ja ei lähe seetõttu ka ülikooli seda õppima. Pole siis ju ime, et firmad vaevlevad inseneride puuduse käes. 

Peale selle, et inimesed ei tea, mida insenerid teevad, on erialal ka teine suur probleem – paljud tudengid jätavad enne paberite kätte saamist kooli pooleli. Nimelt on tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA sõnul on inseneeriaõpingute katkestamise peamiseks põhjuseks vähene praktika². Ülikoolidel pole piisavalt projekte või ettevõtteid, kuhu tudengeid edasi suunata. Tudengid väsivad teoreetilistest teadmistest, lähevad mujale ning omandavad teise eriala.

Teame ju kõik, et innovatsioon ei sünni loengusaalis, vaid praktikumis, kus teadmised pannakse päriselt proovile. 

Üheskoos maailma päästma

Arutlesin praktikavõimaluste üle kolme erineva ülikooli esindajatega. Kõik nad kinnitasid ühest suust, et partnerettevõtteid ja inseneridele suunatud projekte võiks rohkem olla. 

Eesti Lennuakadeemia rektor Koit Kaskeli sõnul pakub praktika suure hüppe tudengi arengule. “Noor, kes on praktilistest projektidest võtnud osa juba õppetöö ajal, on kindlasti oma karjäärivalikutes teadlikum ja oskab oma elu paremini planeerida. Lisaks aitavad projektid kasvatada teadmisi ja kontaktide võrgustikku,” rääkis Kaskel. 

Ka Starship Technologies’i asutaja-insener Tiit Liivik rääkis omast kogemusest, et õpingute ajal hoiab õpimotivatsiooni kõrgel õppimise kõrvalt praktiseerimine. „Päriselu on see, mis kisub tudengid koolipingist otsima uusi arenguvõimalusi. Ehkki bakalaureuse esimese aasta tudengitel võib puudu jääda kosmoselaeva ehitamiseks tarvilikest teadmistest, hoiaks teooriaga võrdselt ka praktikasse panustamine tudengite huvi ärkvel,“ ütles Liivik.

Detsembris kirjutas TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal oma arvamusartiklis, et Eesti peaks looma inseneriakadeemia, mille eesmärkideks oleks: 

1. tõsta Eesti töötleva tööstuse tööviljakus 10 aasta jooksul samale tasemel Põhjamaadega, toetades digipööret Eesti ettevõtetes;
2. pakkuda lahendust Eesti ettevõtete konkurentsivõimet pidurdavale inseneride puudusele; 
3. toetada rohepööret uute, säästlike ja jätkusuutlike tehnoloogiate väljatöötamise ja kasutuselevõtuga³. 

Võib öelda, et üks projekt – Solaride – täidab juba väikestviisi nendest eesmärkidest kahte. Nimelt ehitab Solaride Eesti esimest autot, mis liiguks päikesenergia jõul. Projekti on kaasatud kümneid tudengeid ka muudelt erialadelt – on turundajaid, logistikuid, disainereid ja lihtsalt hullumeelseid inimesi, kes tahavad midagi maailmamuutvat teha.

Projektile on õla  alla pannud ka viis ülikooli: Maaülikool, Eesti Lennuakadeemia, TalTech, Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikakõrgkool. See, et ülikoolid Solaride sarnastesse projektidesse panustavad, näitab, et ka neil pole suva. Suva praktilistest kogemustest, pöörastest ideedest ja maailma parandamisest. Inseneride nappuse ja väheste partnerettevõtete probleemi lahendamiseks muud moodi kui ülikoolide ja ettevõtete koostööl ei saagi. 

Isegi kui inseneriakadeemia idee on hetkel vaid ainult idee, üritatakse midagi olukorra parandamiseks siiski ära teha. Kokkuvõttes võib Solaride’i ja ülikoolide motoks pidada üht lihtsat eesti vanasõna: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita.”

Tulevikunseneeria on noorte päralt

Ka tudengitega praktikavõimalustest rääkides kinnitasid kõik kõnetatud ühest suust, et praktikaprobleem on tõsine ning olemas. Lisaks tõid tudengid välja, et Solaride’i laadsetel projektidel on tohutu lisaväärtus, sest need annavad teadmisi, mida koolist ei saa. “Enese pidev arendamine insenerina on ülioluline. Maailm muutub nii kiiresti, et ühte kohta ei saa liialt pidama jääda,” rääkis TalTechis kolmandal kursusel integreeritud tehnoloogiaid õppiv Vicotria Gontar. 

Tudengitega maha peetud vestlused andsid mõista, et projekte, kus erinevate erialade insenerid saaksid koostööd teha ja samal ajal näha ka turunduse ja kommunikatsiooni poolt, naljalt ei leidu. 

Nähes, kui palju on maailmas veel avastada ja luua, ei jõua noored ära oodata, millal saaks käed külge panna mõnele päris asjale ning olla osa millestki ulmelisest, kuid samas väga käegakatsutavast!

Kui jõuame tagasi artikli esimese punktini – noored ei tea, mis on inseneeria ning seetõttu ei lähe ka seda õppima – siis just Solaride’i sarnased projektid aitavad inseneeria erialasid populariseerida. Projektidest, kus ehitatakse midagi ulmelist, tegutsetakse justkui Tony Stark ning nähakse muutumist, on ühiskonnale ja meile järgnevale põlvkonnale kõige suurem kasu. Tänavatel ringi vuravad päikeseautod, Teslad ja Alexad teevad insenereeria noortele põnevaks ja huvitavaks. Just sarnased projektid aitavad inseneride puudust vähendada.

Autorist: Geidi Lovise Lee on Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsioonitudeng ning Solaride’i PR ja personalitiimi liige, kes huvitub rohelisest eluviisist ning maailma parandamisest.

Kasutatud allikad:

• ¹ Väljakutsete lahendused. (2017). Kasutatud 10.02.21.
• ² Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: energeetika ja kaevandamine. (2017). Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Kasutatud 27.02.2021.
• ³ Veinthal, R. (2020). Renno Veinthal: Eesti teevad nutikaks insenerid. Postimees, 1.detsember. Kasutatud 27.02.2020.