Ei juhtu just iga päev, et noored tudengid panevad pead kokku ja ehitavad auto. Mehhaanikatiimi juht Karl August Tatunts räägib täpsemalt, kuidas päikeseautot planeerida, kui peaks tekkima tahe see omal käel järele proovida.
Millele mõelda auto ehitamisel?
Auto ehitamine algab mudeli planeerimisest. Solaride’i tiim panustas üle poole aasta vältel rohkelt töötunde, et mahuka disainiprotsessi järel arendada välja sobiv mudel, mille järgi autot ehitama hakata.
Mudeli planeerimist kirjeldades ütleb Tatunts, et ei ole kindlaid parameetreid, mille põhjal ehitamist alustada. Lihtsalt tehti midagi valmis, prooviti ja analüüsiti, kas see töötab või ei tööta ja niimoodi protsess kulgeski.
“Tegime iga nädal uue keremudeli, analüüsisime seda ja vaatasime kuidas see välja tuli, otsisime vigu disainis, tegime uue ja uue, kuni jäime praegusele mudelile kindlaks,” räägib Tatunts.
Suurim ja olulisim aspekt auto mudeli kujundamisel on tema sõnuk õhutakistuse mõju autole. Ei saa ehitada liiga suurt kere, mis takistaks sujuvat liikumist ja head sõidukiirust, kuid ei sobi ka liiga väike kere, kuhu vajalik varustus ära ei mahuks. Tuleb teha nii, et kõik hädavajalik oleks autos olemas.
Oleks ju nukker, kui planeerid neljakohalist autot ning hiljem selgub, et tegelikult mahuks tagaistmele kahe inimese asemele umbes poolteist. Kuidas sa lähed autoga testsõidule, kui juhil ei ole kaasas kaht inseneri, kes jälgiksid sõidu ajal testandmeid?
“See tuleb hiljem välja, kui on midagi, millega ei ole arvestatud. Paned kerevälised pinnad paika, arvestad, et kere sisse mahuks tugisüsteem ja raam, mis seda kõike toestab ja turvalisena hoiab. Kõik istmed, juhtmed, kinnitused, kanalid, akud, juhi kontrollseadmed, pedaalid… List, mis autos peab olema, on päris pikk,” lisab Tatunts.
Kui mudel valmis ja umbes sada (või enam) korda ümber tehtud, läheb päriselt ehitamiseks. Tuleb vaikselt putitada, kuni neljarattaline sõber on ellu ärganud ja saab teha esimesed proovisõidud.
Kuidas on Solaride’il ehitamine läinud?
Solaride’i tiim otsustas ehitada World Solar Challenge’i jaoks neljakohalise auto, kuigi eraldi võistlusklass on ka ühekohalistele autodele.
Ühekohaline auto võib esialgu tunduda kui kergema vastupanu teed minek, kuna tegemist on väiksema autoga ja ei pea mõtlema suurema raami loomisele. See võib aga hiljem osutuda teiste aspektide tõttu kehvemaks valikuks. Näiteks ei tohi ühekohalisele autole paigutada nii palju päikesepaneele, kui suuremale autole. Päikesepaneelid on aga päikeseauto alus! Mida rohkem paneele, seda rohkem saab auto energiat.
Seepärast ei tasu nurki maha lihvida ja võtta kergemat varianti, vaid kui teha, siis juba korralikult. Neljakohalise auto eelis on see, et võrreldes väiksema autoga saab rohkem punkte inimese kohta, kere ei ole liiga suur ning kaalu ja efektiivsuse mõttes on see samuti kõige mõistlikum. Lisaks saab suurema auto ehitamisel kaasa lüüa suurem tiim, rohkem inimesi saab panustada oma teadmistega, kes saavad vastutasuks hea kogemuse.
Inseneerias peab olema võimeline ette nägema kõiksuguseid väljakutseid, pisidetailid tuleb juba eos panna omavahel sobituma. Sellegipoolest võib hilisemas disainifaasis selguda, et pedaali asendit ja akupakkide asetust tuleb muuta, et see töötaks muu süsteemiga paremini. Tagasilööke esineb ikka, see on osa inseneeriatööst. Kui tekib midagi, mis vajab lahendamist, siis tuleb lihtsalt sellega tegeleda, kõik tuleb läbi mõelda. Kunagi ei ole ruumi üle, peab välja mõtlema, kuidas efektiivselt kasutada seda väikest ruumi, mis autos on.
Ettearvamatu teekond
Tatuntsi sõnul ei saagi otseselt valmis olla selliseks asjaks nagu päikeseauto ehitamine. Ei ole ühte suurt asja, mille pärast muretseda, vaid iga viimnegi detail on oluline. Topsihoidja võid teha kasvõi oma lemmikmultikategelase näo järgi, kuid suures plaanis on iga mutter, iga polt kriitilise tähtsusega. Auto ehitamise kohta võiks öelda “üheksa korda planeeri, üks kord paiguta”.
Kui ootad lihtsat teekonda, siis nullist auto ehitamine ei ole sinu jaoks. See ei ole miski, mis läheb lepase reega, vaid see nõuab kannatust ja vajadusel mitusada korda katsetamist.
Ei piisa ainuüksi sellest, et auto näeb äge välja ning sinu sisemine Tänak tunneb, et “vot sellega annab küll rallitada” – auto peab olema ka funktsionaalne.
Kui eelpool mainitu tundub liiga raske, võib kodustes tingimustes piirduda ka papist auto ehitamisega. Või tulla ohutumal ajal pere pesamunadega mõnda Solaride’i töötuppa, kus saab mudel-päikeseauto kokku panna.
Jälgi Solaride’i sotsiaalmeedias, et olla teadlik, millal saab käed ehitamisega soojaks teha!
Autorist: Alice Veedla on Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsioonitudeng ning Solaride’i meeskonna liige, kes huvitub rohelisest eluviisist.
