Solaride on juba üle aasta teinud seda päikeseauto ehitamise pulli, ent kes on need, kes õlitavad kaadervärki ja hoiavad kogu süsteemi koos? Piilume kulisside taha ja tutvustame tiimiliikmeid, kelleta meeskond ei toimiks!
Esimesena, *trummipõrin*, inseneeria projektijuht Mart Erik Kermes!
Kermese tee Solaride’is algas 2020. septembris, mil ta lausus lõpuboss Kristelile tiimisiseselt tuntud lause: “Ma võin TalTechi peal plakateid jagada ja tudengeid värvata, aga muuks mul aega ei ole.”
Mille jaoks aega pole, selle jaoks saab aeg leiutatud, tõestab Kermes. Solaride oli tema jaoks nii võimas projekt, et ta ei saanud olla lihtsalt kõrvalseisja, nagu ta esialgu plaanis. Kerime korraks ajas tagasi ja vaatame, kuidas Solaride leidis oma projektijuhi!
Tee inseneeriani
Peale gümnaasiumi lõpetamist ei olnud Kermesel kindlat plaani, mida edasi õppima minna. Mõtted klassikalistest ametitest nagu arsti-onuks või õpetajaks saamisest jätsid ta külmaks.
Tõeline sära tuli Kermese silmadesse siis, kui hea tuttav mainis, et mehhatroonika on mitmekülgne ala, mille õppimine avab paljud uksed. Mõeldud-tehtud!
Kermes usaldas tuttava soovitust ning asus TalTechi elektroenergeetikat ja mehhatroonikat õppima. Koolipingis istumisest jäi väheks ning peagi liitus ta Tudengivormeliga. 2020. aasta suvel tekkisid uued tuuled, tänu millele ta jõudis praktikale Comodule’isse ning septembrist jäi sinna ka tööle.
Kuuldus tublist insenerist jõudis CEO Kristeli kõrvu ega läinud kaua, kuniks ta haaras sõnahärjal uljalt sarvist ning kirjutas noorele insenerile, et teda kampa kutsuda. Kuigi Kermes oli Solaride’ist varasemalt omajagu kuulnud, ei olnud ta kindel kaasalöömises.
Ei, mitte sellepärast, et projekt ei tundunud äge, vaid seepärast, et vastutustundliku noormehena kaalus ta, kas kooli ja äsja saadud töö kõrvalt jätkub ka Solaride’i jaoks aega. Sellegipoolest ütles ta Kristelile “davai, tulen kampa”, aga toonitas, et paljuga aidata ei saa.
Kõrvalseisjast projektijuhiks
Esialgu oli Kermes inseneeria tegemistes kõrvaltvaataja rollis, aidates lihtsalt TalTechist tudengeid kutsuda ja plakateid koolimaja seintele panna. Nähes, et auto ehitamise ja planeerimisega oli tuli takus ning kõigi panust oli vaja, ei saanud ta kauaks molutama jääda.
Inaktiivsetele inseneridele tehti üleskutse, mis ärgitas Kermest rohkem vastutust võtma – ta tundis, et tahab teha enamat. Mida aeg edasi, seda rohkem võttis ta kohustusi enda õlule. Kermes nägi, et tema käe all liiguvad asjad edasi kindlamalt kui varem.
Inseneeria tiimi, kus varem oli puder ja kapsad, oli saabunud selgus tänu talle. Pika moosimise peale võttis ta vastu projektijuhi rolli ning sellest ajast peale on tiimi toimimine nagu aamen kirikus – kindlam kui kunagi varem!
Tänaseks on plakatijagajast saanud projektijuht, kes kontrollib kogu Solaride’i inseneeria tegevuse toimimist. Kullipilguga peab ta vaatama suuremat pilti ning sulandama kokku mehaanika ja elektroonika tiimi, et valmiks auto, mis lisaks käivitumisele teeks veel enamatki – ületaks finišijoone Austraalias!
Kui kaugel on auto ehitus?
Nüüd aga info, mida pikisilmi oodatakse – kuidas meil siis ikka selle auto tegemisega läheb? Progressist pajatab Kermes, et mudeli planeerimise faas on lõpule jõudmas ning tellitakse auto ehituseks vajalikke komponente.
Aasta esimestel kuudel algab Tartus, Eesti Maaülikooli ruumides reaalne ehitamine pihta ning kõigepealt pannakse kokku toruraam. Muuseas, Kermese idee oli teha toruraam ja selle ümber süsinikust paneelid.
Kui esialgselt oli plaanis teha süsinik monokokk-kere, arvas Kermes, et lahendus on Solaride’i esimese auto ehitamiseks oskuste puuduse tõttu liiga keeruline. Suuremate eesmärkide osas võib välja hõigata, et kevadel on auto testimiseks valmis ning saab teha parandusi, juhul kui erroreid peaks tekkima.
Tulevikuplaanidest rääkides loodab Kermes, et Solaride’i saadab edu ning projekt jääb kestma aastateks, et võimalikult paljud inseneeriatudengid saaksid oma esimesed praktikakogemused just päikeseauto ehitamisest, kuna see on väljakutse, mida ei pruugi elus hiljem ette tulla.
Isiklikust vaatevinklist ei ole Kermesel välja kujunenud unistuste töökohta, mille poole pürgida, ent tema jaoks on kõige tähtsam ümbritseda end inimestega, kellega koos tekib hea töökeskkond.
Seepärast ta võtabki osa projektidest, kus on sõbralikud ja motiveeritud inimesed, kellega on võimalik ükskõik mis valdkonnas midagi saavutada!
Kui ka Sina tunned, et tahaksid midagi lahedat ära teha ja ümbritseda end inspireerivatest inimestest, siis Solaride’i laeval on veel mõnele madrusele ruumi. Kliki siia, et näha, milliseid tiimiliikmeid me veel ootame!
Autorist: Alice Veedla on Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsioonitudeng ning Solaride’i meeskonna liige, kes huvitub rohelisest eluviisist.
