Teada on, et mikroplasti leidub pea igal pool meid ümbritsevas – vees, mullas, toidus ja ka igapäevastes tarbeesemetes. Mikroplastist pole puutumata jäänud elusorganismidki.

Väidetavalt tarbib iga inimene enese teadmata viis grammi ehk lusikatäie mikroplasti nädalas. See jõuab organismi õhust, joogiveest ja toidust. Ühe aasta jooksul tarbivad inimesed umbes 250 grammi ja kogu elu vältel keskmiselt 19 kilogrammi plasti. Mida selline kogus plasti tervisega teeb? On see üldse organismile kahjulik?

Tegemist on tõsise ja järjest süveneva probleemiga, sest inimkond ja tarbimine kasvavad ning plasti lagunemisprotsess looduses on äärmiselt aeglane ja keeruline. 2016. aasta Maailma Majandusfoorumi prognoosi põhjal leidub 2025. aastaks ookeanides iga kolme tonni kala kohta üks tonn plasti ja 2050. aastaks on plasti juba rohkem kui kala. Kõlab päris halvasti.

Kuidas plast meile mõjub?

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi keskkonnatoksikoloogia labori vanemteadur Margit Heinlaan ütleb, et hetketeadmiste kohaselt võivad ühed kõige olulisemad tervisemõjud olla osakeste sissehingamisega kaasnevad nähud. “Samas pole praeguse seisuga veel näidatud, et plastiosakestel oleks mingi nö plastispetsiifiline mõju, mida poleks täheldatud teiste samas suurusjärgus osakeste puhul,” nendib ta.

Plastiosakesed võivad organismi mõjutada nii füüsiliselt, näiteks sööb loom kõhu plasti täis ja toit ei mahu enam sisse, kui ka keemiliselt. Euroopa Kemikaaliagentuur on kindlaks teinud 1550 Euroopas aktiivses kasutuses olevat plasti lisaained, mida lisatakse plastile soovitud omaduste andmiseks.

Heinlaan tõdeb, et lisaainete rohkus on viinud olukorrani, kus pole enam teada, milline on lõpp-toodetes kasutatava plasti täpne keemiline koostis.

Ta selgitab: “Plasti terviseriskide seisukohast oleks vaja teada, milline osakese omadus või omaduste kombinatsioon soovimatu mõju põhjustab või selles olulist rolli mängib. Mistahes osakesega koos võivad lihtsamini organismi jõuda ka saasteained ning mikroorganismid, kuid erinevalt näiteks loodusliku päritoluga osakestest sisaldavad plastiosakesed ka paljude lisaainete segu.”

Lisaained pole reeglina plastiosakesega keemiliselt seotud ja nende leostumist plastist määravad mitmed tegurid, nii keskkonnatingimused kui osakese omadused. Heinlaan ütleb, et praeguste teadmiste kohaselt plastiosakesed lühiajalisel kokkupuutel inimesele kahjulikud pole, ent millised mõjud võivad avalduda aastate või järgmiste põlvkondade jooksul, pole teada. 

“Seda ei tea keegi. Plastireostus on aga probleem juba praegu. Mikroplast ei ole probleemiks ainult merevees, vaid keskkonnas laiemalt, sest kuigi mikroplasti teema nö kasvas välja meres registreeritud plastiosakestest, on plastisaaste palju ulatuslikum probleem,” rõhutab ta ja toob võrdluseks mullad ja setted, kus on määratud palju suurem mikroplasti sisaldus kui merevees. Mullareostuse üks allikas on multšikanga ja -kilede kasutamine. Mulda kogunenud plastist jõuab suur osa ka jõgede kaudu merre. 

Heinlaan toonitab, et igas mõttes on mõistlikum vältida mistahes prügi sattumist keskkonda, kui hakata tagantjärele hindama, mis on selle võimalikud tagajärjed inimesele ja loodusele. Seepärast tuleks meil kõigil väga hoolsalt läbi mõelda, mida me sööme ja kuidas oma prügiga ümber käime.

Mis on mikroplast?

Mikroplast ehk pisiplast on teatud kokkuleppelise suurusega (väiksemad kui 5 mm) plastiosakesed, mida kasutatakse plastireostuse indikaatorina. Mikroplast pole mingi eriline plasti ega plastprügi liik, vaid osakeste väiksuse tõttu kergemini leviv ja rohkemate organismide poolt sisse söödav kui suurem plastprügi.

Mikroplasti osakeste üks suurusvahemik on veel nanoplasti fraktsioon (väiksemad kui 1000 nm, võrdluseks – juuksekarva läbimõõt on keskmiselt 50 000 nm), mis on paljale silmale nähtamatu, kuid millel on eeldatavalt kõige suurem osakeste arvukus kui ka kõige suurem mõju elusorganismidele.