Iga eestlane tekitab aastas ca 350 kg olmejäätmeid, millest koguni 45 protsenti moodustavad kõikvõimalikud pakendid. Sellest, kui palju saame oma igapäevaste poeskäikudega mõjutada pakendiprügi koguseid ning milliseid pakendeid tasub eelistada, räägib Ragn Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti.
Nii nagu puuviljad, pane ka šampoon isiklikku taarasse
Tehes poes tarku valikuid, on võimalik kodus tekkiva prügi kogust märkimisväärselt vähendada. Pesti sõnul tasuks esmajoones jälgida, milliseid kaupu saaks üldse ilma pakendita osta. “Näiteks paljusid puu- ja köögivilju saab pakkida isiklikku kordukasutavasse kotti,” toob ta näite.
Siinkohal ei pea aga rääkima ainult toidukaupadest – ka paljusid tarbekaupasid saab soetada ilma liigse pakendita. “Näiteks Rimis on müügil dušigeelid ja šampoonid, mida saab edukalt osta kaasa võetud korduvkasutavasse taarasse,” märgib Pesti.
Paljud pakendid sisaldavad lihtsalt õhku
Kõiki asju siiski korduvkasutatavasse kotti panna ei saa. Sellisel juhul tasuks valida tooteid, mis ei ole ülepakendatud. “Väga paljud pakendid sisaldavad 20–40% lihtsalt õhku, mis ei loo mingit lisaväärtust ja on lihtsalt raisatud ressurss,” nendib Pesti.
Kolmanda eelistusena soovitab Pesti osta tooteid, mis on pakendatud korduvkasutatavasse pakendisse. Tema sõnul on kartongist, klaasist ja metallist taarat lihtne ümber töödelda.
Keeruliseks läheb siis, kui mängu tulevad plastid, kuna neid on väga erinevat liiki. Kes soovib lähemalt uurida, siis plastpakendite tagaküljel on kolmnurkne ringlusmärk ja seal sees on numbrid 1–7.
Kõige lihtsam on ringlusesse tagasi suunata 1 PET, 2 HDPE, 4 LDPE ja 5 PP märgistusega tooteid, veidi keerulisem on lugu 3 PVS ja 6 PS märgistusega. Kui aga näed tagaküljel numbrit 7, siis on tegemist komposiitmaterjaliga, mida ei olegi võimalik tagasi ringlusesse suunata.
Ettevõtted võiksid kasutada rohkem ümbertöödeldavaid materjale
Väga palju saavad prügi mittetootmiseks ära teha ka tootjad. Pesti soovitab ettevõtetel mõelda sellele, et pakendi hulk toote ümber oleks minimaalne ja kui palju võiks olla ümbertöödeldavad materjalid.
“Üldiselt ei ole toidu säilivus ja hügieeninõuded põhjuseks, miks kasutatakse pakendite puhul mitteümbertöödeldavaid komposiitmaterjale,” nendib Pesti. Üldjuhul on sooviks toota võimalikult odavalt või mis veel hullem, paista lihtsalt turunduslikult silma ning seetõttu loobutakse vastutustundlikest pakenditest.
“Täna poes ringi liikudes on üsna selge, et pakenditele kuluvatest loodusressurssidest saaks 20 protsenti kokku hoida ainuüksi sellega, kui viia pakendi suurus ja pakendis sisalduv kogus omavahel vastavusse,” lõpetab Pesti.
