Selgitame, millised plastikud on keskkonnale ohtlikud ja millised ohutud. Kui palju tead sina erinevatest plastikutest ning sellest, mida nende kasutamine kaasa toob?
Rimi pakendite sisseostujuht Natalja Stepukova selgitab, miks on ühte sorti plastikud teistest halvemad ning mida saame teha tulevikus, et keskkonnale plastikutega vähem kahju teha.
Miks on mõni plastik hea ja teine halb?
Selleks, et saada aimu, mida tähendavad head või halvad plastikud, tuleb lähtuda kolmest eri positsioonist: tervis, keskkond ja taaskasutus.
“Kindlasti on halvad nii keskkonna kui taaskasutuse aspektist need plastikud, mis on raskesti töödeldavad,” märkis Stepukova. Stepukova sõnul peetakse ohututeks materjalideks näiteks LPDE-d ehk madala tihedusega polüetüleeni, HPDE-d (kõrge tihedusega polüetüleen), PET-i ehk polüeteentereftalaati ning PP-d ehk polüpropeeni. “Need materjalid on head ümbertöötlemiseks,” selgitas Stepukova.
Osasid materjale on meie tingimustes kas raske või isegi võimatu kasutada. Sellisteks materjalideks on Rimi kriteeriumite järgi PS, PLA, PVC, EPS, BIO ja OXO-lagunevad plastikud.
PLA materjali puhul on murekohaks see, et visuaalselt näeb see välja nagu hea PET plastik, mistõttu võib sorteerimisel sattuda PET partii sisse. Kui see juhtub, muutub terve PET plastiku partii ümbertöötlemiseks mittekõlblikuks.
Raske või pea võimatu on ümbertöödelda ka lamineeritud materjale. Paraku ei ole veel kõikidele lamineeritud materjalidele alternatiive olemas või ei ole praegused alternatiivid nii head toiduraiskamise aspekti seisukohalt.
Rimi suhtleb pidevalt plastikutehaste, pakkematerjalide tootjate ja prügiettevõtetega, et saada teada, millised uued alternatiivid on turule tulemas ja millised sorteerimise ja ümbertöötlemise riskid võivad ette tulla. “Meile on oluline, et need materjalid, mida ostame, oleksid ümbertöödeldavad,” sõnas Stepukova.
Pidevad tootearendused
Ühe uuendusena saab tuua näiteks Rimis kasutatavad grillkotid, mis olid varem tehtud segamaterjalist – paberist ja plastikust. Nüüd kasutab Rimi aga ainult paberist tehtud materjali, mis ei lase rasva läbi.
Biolaguneva plastiku kasutamine ei ole too keskkonnale kasu
Selleks, et plastik saaks biolaguneda, peavad olema tagatud kindlad tingimused. See on aga suur väljakutse prügiettevõtetele. Nimelt vajavad biolagunevad plastikud lagunemiseks 70-kraadist temperatuuri, eraldi sorteerimisjaama ning kindlate kriteeriumitega paika, et materjal laguneda saaks. Hetkel on aga olukord selline, et prügiettevõtted nende kriteeriumite täitmist võimalikuks ei pea.
“Üks asi on kulukus, teine aga lõpp-kasutajate teadlikkus. Meil peaks olema sorteerimiseks eraldi konteinerid ja inimesed peavad saama oluliselt teadlikumaks sellest, mida üks või teine materjal endas sisaldab ning oskama seda pakendit ka sorteerida,” selgitas Stepukova. Praegu ei ole Eesti tarbija aga kahjuks piisavalt teadlik.
Stepukova sõnul on see probleem laiem: “Nii palju, kui oleme uurinud, on biolaguneva plastiku sorteerimine keeruline igal pool”. Seepärast on parem keskenduda plastikutele, mida saab ümber töödelda.
Oluline on leida tasakaal
Kuigi keskkonna seisukohalt on kahjulik kasutada lamineeritud plastikuid, peab tõdema, et vahel ei ole lihtsalt paremaid alternatiive. Seetõttu oleme sunnitud kasutama kilesid, mis lisavad tootele säilivusaega – nii saame vähendada toiduraiskamist.
“Me oleme küll teadlikud, et selline variant ei ole kõige parem keskkonnale, kuid peame endale teadvustama, et ka toidu raiskamine on praeguses maailmas suureks probleemiks,” sõnas Stepukova.
“Samal ajal proovime liikuda aga selles suunas, et leiaksime lahendusi, mis vähendaks toiduraiskamist, aga säästaks ka loodust,” lisas ta.
