Jäätmed jagavad ühiskonna kohta rohkem infot, kui ehk esialgu arvatagi oskame. Mida rohkem jäätmeid, seda paremas seisus ühiskond on. Ja seda enam tuleb mõelda, kuidas head ajad ühiskonnas ei tähendaks halvemaid aegu keskkonnale. Kuidas on lood jäätmetega Eesti inimeste kodudes ja tööstuses ja mida olukorra parandamiseks teha?

Ideaalses maailmas võiks prügi tekitamist üldse vältida, aga päris nullini on seda raske viia.  Ragn-Sellsi tegevjuhi Kai Realo sõnul on jäätmete koguse järgi tõesti võimalik öelda, milline on majanduslik olukord riigis. “Kohe kui ajad on paremad, on ka prügi rohkem. Ja see maht kasvab siis nii kaubanduses, tööstuses kui ka kodudes,” selgitab Realo.

Ja sellele samale infole tuginedes võib öelda, et praegu ei ole kõige paremad ajad. “Kui kodumajapidamises on ehk veel näha jõulujärgset suuremat prügi hulka, siis tööstuses ja kaubanduses on juba näha, et mahud on väiksemad, kui olid näiteks aasta tagasi,” nendib Realo.

Mis üldse on prügi?

Kõige alguses tuleb üldse selgeks teha, mis on prügi. Teadlikumal inimesel on prügi see, mis sorteerimisel järgi jääb ning mida ei saa panna biojäätmete, klaasi, pakendi või paberi ja papi hulka. See ongi see niinimetatud olmejääde. “Kahjuks on näha täna, et olmejäätmetes on liiga palju toidujäätmeid ja orgaanilisi jäätmeid,” ütleb Realo.

See on ka põhjus, miks keelustati lõplikult olmejäätmete ladestamine prügimäele. “Seal oli liiga palju biojäätmeid, mis tekitavad lihtsalt liiga palju ebameeldivat lõhna ning kutsuvad ka loomad kohale,” märgib Realo. Selle asemel olmeprügi põletatakse ning saadakse toasooja.

Sorteerimine on muutunud ajas aina paremaks

Positiivsetest muutustest rääkides on olukord sorteerimisega läinud paremaks. “Suure sammu on astunud edasi korteriühistud, kuhu on tekkinud erinevad jäätmekonteinerid,” kinnitab Realo. Samamoodi kasutavad inimesed rohkem ühiskondlikke tünne. Kahju on muidugi sellest, kui mõni pahatahtlik kaaskodanik teiste töö ja vaeva ära rikub, valades oma sodi sorteeritud jäätmete peale.

Murekohaks on toidujäätmete sorteerimine

Kõige suurem väljakutse on biojäätmete sorteerimine, sest inimestel pole harjumust toidujäätmeid eraldi koguda ja nad ei mõista selle vajalikkust. “Päris huvitavaid asju on ette tulnud ka sööklatega, kus toidujäätmete hulka on pandud supp koos vedelikuga. Tegelikult tuleks ikka vedelik välja nõrutada,” märgib Realo.

Ka Rimi Eesti vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats kinnitab omast kogemusest, et suurim on mure toidujäätmetega, kus probleem on nii eetiline kui ka sisuline. Eks toidu ära viskaminegi näitab ühiskonna heaolu: mida paremal järjel ollakse, seda rohkem visatakse ka toitu ära. “Väga kahju on näha, kuidas kellegi kasvatatud ja valmistatud toit või toiduained lähevad äraviskamisele,” nendib Bats.

Bats toob välja, et vastukäiguna sellele on Rimi käivitanud kampaania, kus reklaamitakse avalikult kaupu, mille parim enne kuupäev hakkab kätte jõudma ja millele tehakse eri mahus allahindlusi. Asja mõte on üks – vähendada toidu raiskamist. 

Tootjad peavad vältima ülepakendamist

Märkimisväärse osa meie jäätmetest moodustavad pakendid, ent päris ilma nendeta me ka ei saa. Pakend on väga oluline, et toit ei määrduks või rikneks. Küll aga tasub tootjatel mõelda, et pakend oleks ümbertöödeldav. 

Kindlasti muutub ümbertöödeldavus ka tööstuses ja kaubanduses aina olulisemaks. Järjest enam levib näiteks n-ö jätkusuutlik raamatupidamine, mida kasutatakse väga aktiivselt juba Skandinaavias. Jätkusuutlik raamatupidamine tähendab, et ettevõtjad ja tootjad peavad suutma näidata kogu tarneahelat ehk kuskohast, kuidas ja millisel viisil kaup kohale jõuab. 

Oluline ongi aru saada, et sorteeritud prügist saab pärast töötlemist taas materjal. “Plastist tehakse ehituselemente, kalakastidest on pressitud klotse, mis lähevad ehituses vooderduseks,” toob Realo vaid mõne näite, kuidas jäätmed uuesti materjalina kasutusele võetakse.

Kohe on tulemas ka nõue, et plastpudelid peavad vähemalt 25% ulatuses olema toodetud taastöödeldud plastist. 

Kokkuvõttes ongi oluline, et kõik panustaksid keskkonna hoidmisse ja mõtleksid oma harjumustele. Ka tööstuses ja kaubanduses. Tootjad peavad jälgima, et ei toimuks ülepakendamist. Oluline on vältida komposiitmaterjale ja pigem kasutada korduvkasutatavaid materjale. Ja kõige olulisem on, et inimesed tarbiksid teadlikult ja mõistlikkuse piirides.