Pragi sõnul on kõige olulisem hoopis vaimne valmistumine, kuigi ühtegi hirmu tal pika teekonna ees pole. Või kui, siis ainult see, et põlved hakkavad valutama. Või kohtab teel hulkuvat koera või veel hullem, koertekarja – neid kardab ta paaniliselt.
Kui Pragi lähedased tema plaanist kuulsid, pidasid nad teda hulluks. “Olen sellega päri ega viitsi vastu vaielda,” ütles ta. Facebookis aga vedas ta sõpradega kihla, et teeb selle asja kindlasti ära, panused ületavad praeguseks juba mitmesaja euro piiri.
Seega, kui Pragi 21. märtsi õhtul kell kuus Tallinnas Tammsaare pargis – sealsamas algab 1. veebruari hommikul kell kaheksa tema retk – oma teekonna lõpetab, ootab teda ees märkimisväärne summa, millest poole ta annetab ühele Haapsalu hooldekodule, mida ta on juba 12 aastat järjest toetanud. “Nii mõnigi ütles, et ei taha raha kaotuse peale panna, vaid loodab, et võidan, siis saab toetada ja abiks olla.”
Raudne tervis
Haigeks ei karda Pragi jääda. “Ma pakatan niivõrd enesekindlusest, sest fakt on see, et ma pole oma elu jooksul – ja ma olen praegu 47aastane – kordagi haige olnud,” sõnas ta. “Vaid iga aasta jaanuaris-veebruaris on mul kolm-neli päeva nohu. Tõenäoliselt tababki see mind varsti. Siis on mul nii metsik nohu, et pritsib ninast ja silmist vett ja tatti ning ma olen täiesti audis omadega. Aga see on ka ainuke asi, mida olen põdenud.”
Pragi pagas on imekerge: pika retke võtab ta ette väikese seljakotiga. Sealt leiab muu hulgas puhta aluspesu, kuivad sokid ja ka mäesuusaprillid juhuks, kui ilm on nii kehv, et ilma nendeta ei saa. “Ma ei jaksa kogu aeg silmasid kissitada,” sõnas ta. Veel viskab ta kotti magneesiumitabletid, mis aitavad krampide vastu, ning termose, millesse valab hommikul sooja tee, et seda pausi ajal näiteks mõnes bussipeatuses istudes rüübata.
Küll aga ei leia tema matkakotist toidukraami ega vahepalasid. “Ma tean, et see on ääretult ebatervislik, aga ma olen juba 20 aastat söönud vaid korra päevas, õhtuti,” sõnas Pragi. “Ma tegin vahepeal väga rasket füüsilist tööd, käisin hooajaliselt Rootsis tellinguid ehitamas. Kõndisin seal päevad läbi ringi – rekord oli 40 000 sammu ehk ligi 30 kilomeetrit – ja kandsin raskeid rauddetaile. Ka siis sõin vaid õhtust. Kolleegid imestasid, et millest ma küll elan. Vastasin, et eks ikka õhust ja armastusest.”
