Varem Kilimandjaro ja Fuji tipus käinud Pragil tekkis mõte matkata läbi Eesti spontaanselt. “Kosmosest lõi välk pähe ja kahe sekundiga võtsin otsuse vastu, et nii on,” ütles ta. Stardi lükkas ta aga edasi lihtsalt sel põhjusel, et talvel on teekonna läbimine keerulisem.
Ainus hirm: koerad
Pragi pole retkeks kuidagi eriliselt valmistunud. “Mul on kuhjaga kaht omadust: sihikindlust ja tahtejõudu, panustangi neile,” sõnas ta. “Ka olen suhteliselt heas vormis ja ideaalkaalus – olen 184 sentimeetrit pikk ja kaalun 84 kilo, kõik kehaosad on õiges kohas, ma ei karda sellist füüsilist koormust.”
Pragi sõnul on kõige olulisem hoopis vaimne valmistumine, kuigi ühtegi hirmu tal pika teekonna ees pole. Või kui, siis ainult see, et põlved hakkavad valutama. Või kohtab teel hulkuvat koera või veel hullem, koertekarja – neid kardab ta paaniliselt.
Kui Pragi lähedased tema plaanist kuulsid, pidasid nad teda hulluks. “Olen sellega päri ega viitsi vastu vaielda,” ütles ta. Facebookis aga vedas ta sõpradega kihla, et teeb selle asja kindlasti ära, panused ületavad praeguseks juba mitmesaja euro piiri.
Seega, kui Pragi 21. märtsi õhtul kell kuus Tallinnas Tammsaare pargis – sealsamas algab 1. veebruari hommikul kell kaheksa tema retk – oma teekonna lõpetab, ootab teda ees märkimisväärne summa, millest poole ta annetab ühele Haapsalu hooldekodule, mida ta on juba 12 aastat järjest toetanud. “Nii mõnigi ütles, et ei taha raha kaotuse peale panna, vaid loodab, et võidan, siis saab toetada ja abiks olla.”
Raudne tervis
Haigeks ei karda Pragi jääda. “Ma pakatan niivõrd enesekindlusest, sest fakt on see, et ma pole oma elu jooksul – ja ma olen praegu 47aastane – kordagi haige olnud,” sõnas ta. “Vaid iga aasta jaanuaris-veebruaris on mul kolm-neli päeva nohu. Tõenäoliselt tababki see mind varsti. Siis on mul nii metsik nohu, et pritsib ninast ja silmist vett ja tatti ning ma olen täiesti audis omadega. Aga see on ka ainuke asi, mida olen põdenud.”
Pragi pagas on imekerge: pika retke võtab ta ette väikese seljakotiga. Sealt leiab muu hulgas puhta aluspesu, kuivad sokid ja ka mäesuusaprillid juhuks, kui ilm on nii kehv, et ilma nendeta ei saa. “Ma ei jaksa kogu aeg silmasid kissitada,” sõnas ta. Veel viskab ta kotti magneesiumitabletid, mis aitavad krampide vastu, ning termose, millesse valab hommikul sooja tee, et seda pausi ajal näiteks mõnes bussipeatuses istudes rüübata.
Küll aga ei leia tema matkakotist toidukraami ega vahepalasid. “Ma tean, et see on ääretult ebatervislik, aga ma olen juba 20 aastat söönud vaid korra päevas, õhtuti,” sõnas Pragi. “Ma tegin vahepeal väga rasket füüsilist tööd, käisin hooajaliselt Rootsis tellinguid ehitamas. Kõndisin seal päevad läbi ringi – rekord oli 40 000 sammu ehk ligi 30 kilomeetrit – ja kandsin raskeid rauddetaile. Ka siis sõin vaid õhtust. Kolleegid imestasid, et millest ma küll elan. Vastasin, et eks ikka õhust ja armastusest.”
Täpselt samamoodi kavatseb Pragi ka pika matka jooksul talitada.
Ööd veedab ta mõne hea inimese või tuttava juures, kes pakub talle öömaja. Võõrustaja leidmine polnud väga keeruline: peaaegu kohe, kui Pragi postitas Facebookis mõne linna gruppi kuulutuse, laekus ka küllakutse. Ka on ta saanud juba kõnesid-kirjasid sõnumiga, et teda oodatakse tema retke kindlates punktides supi, tee või pirukatega. Eriti külalislahke on Hiiu- ja Saaremaa rahvas.
Kaaslasi on hulgi
Pragi kavatseb läbida tee rahulikus tempos, koos pausidega on ta arvestanud liikumiskiiruseks keskmiselt neli kilomeetrit tunnis. Matkamist alustab ta hommikuti kaheksa ajal, et võimalikult palju valget aega ära kasutada. Ööbimispaika jõuab viie-kuu ajal õhtul.
Pragi ei läbi matka üksi, temaga on võtnud ühendust juba mitu matkahuvilist, kes lööks temaga kampa ühes või teises punktis ja läbiks talle sobilikud kilomeetrid, mõned sõbradki on nende hulgas. Isegi vahetult enne intervjuud helistas Pragile üks Pärnumaa naine, kes soovib temaga liituda koguni nädalaks.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
