Suur lugu

Kuhu küll kõik linnud jäid, mis on neist nüüd saanud?

Suitsupääsuke.Foto: Kristian Pikner

Bioloog Mati Kose ütleb, et mõnel pool Lääne-Euroopas linnulaulu enam ei kuule. Kas sama saatus võib tabada ka Eestit, kus lindude arvukus on mõnekümne aastaga ligi veerandi võrra vähenenud?

Kose hinnangul on lindude arvu vähenemine Eestis seotud kliimamuutuste ja lageraiega, kuid suurima karuteene on lindude arvukusele teinud eurotoetuste najal aina intensiivsemaks muutuv põllumajandus.

“Langustrend on paljudel linnuliikidel, eks see peegelda suures plaanis inimkeskkonna ja sellega seotud elupaikade, keskkonna ja ilmamuutuste mõju,” ütles Kose. “Mis seal salata, inimkonna arvukus kasvab ja paljudes Vahemere ääres olevates Aafrika riikides kütitakse linde, ka laululinde, söögiks,” ütles Kose.

Vähenenud põllulindude arvukus

“Teisalt pole keegi suutnud nii täpseid teadusuuringuid teha, et saaks öelda, mitu protsenti on ühe või teise liigi arvukuse kahanemine seotud sellega, et mõni pärismaalane neid toiduks kütib,” ütles Kose ja lisas: “Ega ka sellega, kui palju paneb Lääne-Euroopa või Euroopa Liidu põllumees eurotoetuste abiga oma põllumaadele umbrohu ja putukate tõrjeks pesitsiide ning herbitsiide. Selle kaudu jääb lindude toidubaas väiksemaks ja toit saab ilmselt mürgitatud. Eks ole mõlemad suured ja tõsised mõjud.”

Eesti ornitoloogiaühing on alates 1983. aastast jälginud punktloenduse abil lindude arvukust. “Päris kõnekas on see, et mõni aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist ja sealt toetuste tulekut põllumajandusse hakkas kiiresti langema ka põllulindude arvukus,” ütles Kose ja lisas, et Euroopa Liidus oldud ajaga on Eesti kaotanud veerandi põllumajandusmaastiku lindude paaridest.

Linnulaulu ei kuule

“See on väga suur kaotus,” ütles Kose. “Kindlasti on meie suured ja ühetaolisemad intensiivsemad majandatavad põllud muutunud linnulaulust tühjemaks. Palju hullem olukord on muidugi Lääne-Euroopas, kus ei kuule mõnel pool üldse linnulaulu. Sellise languse kiirus ja suurusjärk on murettekitavad.”

Kose sõnul oleme umbes veerandi kõigist linnupaaridest kaotanud, mõnel liigil on arvukuse kukkumine järsem. “See näitab, et looduses on midagi väga muutunud,” ütles ta. “Me ei saa olla sellise arenguga rahul ja öelda, et kõik on kõige paremas korras. Lind on üldiselt indikaator ja näitab keskkonnaseisundit.”

Pääsuke tahab olla inimese ligi

Vanametsalindudest on märgatavalt vähenenud metsise, aga ka musttihase ja kanakulli populatsioon. Põllulindudest on jäänud vähemaks näiteks sookiuru ja koovitajat. Ka on vähenenud kuldnokkade arvukus.

Suitsupääsukeste vähenemist tingib aga see, et meie rahvuslinnul on vaja pääseda hoone sisemusse pesitsema, ta ei tee seda metsas või puu peal pesakastis. “Pääsuke tahab olla meie lähedal,” ütles Kose. “Inimeste elustiil ja põllumajandus on muutunud – vanasti oli igaühel kuskil oma väike laudake, kus kasvatati abitootmise korras loomi või kodulinde. Nüüd on pigem enamik väikesi loomapidamisi kadunud ja on vaid üksikud suurfarmid, mis on tihti kas täiesti suletud või steriilsed. Putukatel ja lindudel on neile kehvem juurde pääseda.”

Tohutu efektiivsus

Üheks peamiseks linnuliikide arvukuse vähenemise põhjuseks on Kose sõnul tööstuslik põllumajandus. “See on peaaegu ainuke sektor Euroopa Liidus ja maailmas üldse, mille tegevusi nii tõsiselt subsideeritakse,” ütles Kose. Samal ajal on muutunud põllud suuremaks ja maastiku mitmekesisus vähenenud.

Kose nentis, et saab aru, et sellist suurt põldu on suure tehnikaga kiire ja mugav hooldada, aga tal tekib küsimus, et kui põllumajandus on efektiivsusele orienteeritud, siis miks peaks seda toetama. “Massiivne toetamine pole mõistlik,” leidis Kose. “Tänase pandeemiakriisi olukorras peaks ikkagi toidujulgeoleku ja -kvaliteedi, hea keskkonnaseisundi ja ühtlasi lindude heaolukorra kindlustama väike- ning mahepõllumehed.”

Kose sõnul on väga oluline see, milliseid põllukultuure kasvatatakse, näiteks toob raps küll raha sisse, aga pole loodusele ja elustikule hea.

Mürkidega ülepingutamine

Samuti kasutatakse põldudel mürke, paljud linnud on aga putuktoidulised. “Tihti tundub, et mürkide panek on ajas kasvanud,” ütles Kose. “Näiteks on mesilasepidajad mürgitamisega suures hädas, sest ei tea, mida, kuidas ja kuhu pannakse. Probleemiks on igaks juhuks ülepingutamine ja lohakas kasutamine.”

Palju linnupoegi hukkub põllumaadel seetõttu, et suured ja kiired niidukid tormavad mööda põlde.

Samuti on muutunud kariloomadele toitmine. “Enamik piimaveiseid hoitakse laudas, kus neile viiakse silo ette,” ütles Kose. “Ei tekigi sellist hetke, et lindudel oleks võimalik laudas enda pojad üles kasvatada.”

Uus koht ei oota ees

Lindude liigirikkusele mõjub ka metsaraie. Kui paigalind on pidanud aastaid ühe metsatuka all hakkama saama, aga see võetakse maha, ei koli ta nagu inimene teise kohta, näiteks linna. “Metsalind jääb metsalinnuks,” ütles Kose. “Kui vanametsalinnul võetakse mets maha, siis pole vabasid territooriume. Ei ole nii, et minnakse uude kohta, kus pole kedagi ees. Iga metsatükk on kellegi kodu ja territoorium.” Kose sõnul ei taha ükski lind oma kodu vabatahtlikult teisele loovutada. “Metsas on samamoodi kinnisvara hinnas nagu inimestegi seas,” ütles ta.

Probleemiks on ka raierahu, mida erametsas ei esine. Kuigi raietöid on neis vähem, hukkub palju lindusid suvistes haljastus- ja heakorratöödes. “Eriti kiiresti on arvukus langenud maas pesitsevate lindude seas,” ütles Kose. Lisaks raiele on nende elule ohuks ka rüüstavad jahiulukid. “Meie metsalinnupaaridest on kadunud umbes 25-30 protsenti.”

Ohtu kujutab nii tiivuline kui ka auto

Linnud reageerivad muutustele erinevalt. Kui oma metsatukaga seotud liik ei leia enam kohta olemiseks, lendab ta kaugele, kulutades selleks palju energiat. Ta võib olla stressis või saada viga, lootus ellu jääda kahaneb.

“Teine asi on see, kui lind peab endale uue koha leidma ja võitlema seal oma koduterritooriumi või -metsa vihaselt kaitsvate liigikaaslastega,” ütles Kose. Selleks kulub palju energiat ja tähelepanu. Nii võib lind langeda võõras kohas röövlite ohvriks, olgu need tiivulised või neljajalgsed. Kui aga lind läheb uut elupaika otsima, ületades maanteid ja lennates läbi linnadest, võib ta kokku põrkuda auto, klaashoone või elektriliiniga.

Ka peavad linnud omavahel metsa vahel tuliseid duelle, näiteks võitlevad isased metsised oma pesitsus- ja viljastamisõiguse eest. Ühele neist naeratab õnn. Metsis võib aga sigitamisvõimaluse puudusel hulluda ja minetada tavapärase inimpelglikkuse. Kuna veri vemmeldab ja ta soovib võitlust pidada, siis selle asemel, et mängida mahasaetud metsatuka või mängupaiga juures edasi, läheb ta inimestega jõudu katsuma.

Ohtlik keskkond

Kose sõnul pole looduses nii, et lind lihtsalt läheb uude kohta. “Enamik looduslikke looma-ja linnuliike elavad keerulises, väljakutseterohkes ja ohtlikus keskkonnas,” sõnas ta. “Neil pole sellist loomaaiaelu, et söök tuuakse iga päev ette ja enamik ajast kulub n-ö meelelahutusele ja jõudeolekule.” Nii võib tähendada iga väiksemgi muudatus keskkonnas mõne konkreetse isendi hukkumist või populatsiooni allakäiku.

Lahenduseks oleks Kose sõnul see, kui Eestis ei tegeldaks monokultuuride kasvatamisega ja võetaks suund mahedamale ning lokaalsemale põllumajandusele. Ka on võimalik asendada taime- ja putukamürke näiteks looduskemikaalidega, mida on sajandite kaupa järele proovitud. Või pöörata pilk hoobis robootika poole, võttes kasutusele rohimiskombainid.

“Lahendused on tegelikult käegakatsutavalt olemas, aga nende poole tuleb suund võtta,” ütles Kose. “Selleks on vaja ühiskondlikku kokkulepet ja jõulisemat tulevikukindlamate majandusmudelite ja poliitikate elluviimist.”

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.