Suur lugu

Mitut liiki kärbseid ja sääski sa tead? Eestis elab neid üle 5000 liigi

Foto: Unsplash

Maaülikoolis kahetiivaliste uurimisega tegelev Olavi Kurina ütleb, et Eestis on kärbseid ja sääski suhteliselt halvasti uuritud: tänaseks on 3100 liiki pinisejaid ning porisejaid tuvastatud, kuid tegelikult elab neid siin umbes 2000 liiki rohkem.

Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli vanemteaduri Olavi Kurina, kes on teie jaoks kõige huvitavamad kahetiivalised?

Mina tegelen konkreetselt seenesääsklaste sugukonnaga. Need on sääsed, kelle vastsed toituvad põhimõtteliselt seentest. Nende pojad või vastsed on igapäevased seeneussid.

Mitu liiki kärbseid Eestis leidub, keda teatakse enim?

Kui me räägime kärbestest, siis ei saa rääkimata jätta sääskedest – nad moodustavad ühe suure putukaseltsi ehk kahetiivalised. Sääsed ja kärbsed eristuvad teistest putukatest selle poolest, et neil on vaid üks paar tiibu ehk kaks tiiba.

Suuremad grupid või üksused on putukate seltsid, Eestis on neid umbes 24-26. Kahetiivalised on üks neljast suurest putukaseltsist, teised on liblikad, mardikad ja kiletiivalised (siia kuuluvad mesilased, sipelgad ja herilased).
Kahetiivalised jagunevad omakorda sääskedeks ja kärbesteks. Neid on Eestis kokku umbes 3100 liiki. Putukaid on kokku umbes 12 000 liiki.

Eesti ala on tegelikult suhteliselt halvasti uuritud, putukaid võiks olla kokku üle 20 000 liigi, kahetiivalisi võiks olla 2000 rohkem ehk kuskil 5100 liiki.
Meil on praegu teada 3100 sääse- ja kärbseliiki, sellest kuskil 1200-1300 on sääski ja umbes 1800-1900 liiki on kärbseid.

Kui lihtsustatult öelda, teab keskmine inimene üht kärbse- ja sääseliiki.

Kui te nüüdhakkate natuke mõtlema, teate neid kindlasti tunduvalt rohkem. See, kes teid hammustab, on tavaline pistesääsk. Kui käite kevadsuvisel ajal kuskil maal saunas, olete kindlasti näinud hästi väikeseid habesääski või kihulasi. Neid sisuliselt ei näegi, aga nad hammustavad valusalt, jättes suured kublad. Suvel-sügisel rohu sees käies leiate eest pikkade jalgadega sääsed. Veekallastel parvlevad surusääsed. Neid on üsna palju.

Samamoodi on kärbestega. Kui hakkate mõtlema, meenub harilik toakärbes. Vanarahvas on öelnud: “Suvi hakkab lõppema, toakärbes hakkab hammustama.” Augustis ilmub välja pistekärbes, kes hammustab inimest. Ta on suuruse poolest toakärbsega üsna sarnane. Tegelikult on ka äädika- ja põdrakärbsed, samuti sirelased, kes tolmendavad üsna paljusid taimi ning kultuure.

Kas mõni liik on Eestis ka väljasurnud?

Sellega on asi üsna keeruline lugu. Eestis on sääse- ja kärbsetundjaid suhteliselt vähe ning nende monitoorimine pole väga heal tasemel.

Aga üldiselt arvatakse, et Eestis on piirkondlikult väljasurnud üks suuremat sorti kärbes – vapsikkärbes -, kes kuulub tegelikult röövkärblaste sugukonda. Tema viimane leid oli siin kuskil 1970ndatel.

Vapsikkärbes on oma bioloogia poolest olnud suhteliselt kapriisne, ta on elanud puiskarjamaadel ehk saartel ja Lääne-Eestis. Tema vastsed on toitunud lehmakookides elavatest sõnnikutoiduliste mardikate vastsetest.
Selle liigi kadumist on mõjutanud karjapidamise vähenemine, samuti see, et teatud ravimijäägid jõuavad ka loomade sõnnikusse.

Vapsikkärbes on igal pool Euroopas haruldane ja on minu meelest arvatud regionaalselt väljasurnuks ka Soomes ning Rootsis.

Kas kärbeste ja sääskede elu mõjutab ka see, et põllukultuur on muutunud ja metsad on suuresti monokultuursed?

Absoluutselt. Nad ju sõltuvad täiesti otseselt keskkonnast. Kui hävitatakse vajalik keskkond, hävivad ka liigid üsna kiiresti.

Kellel on oht välja surra? Milliseid liike on vähem liikvel?

Kuna kahetiivalisi on nii metsikult palju, on keeruline kedagi otseselt välja tuua. Regionaalselt on oht kaduda väga spetsiifilistel liikidel, kes toituvad või kelle vastsed toituvad mingisugusest spetsiifilisest taimest, seenest või millestki sellisest.

Liigil, kellel on väga kitsad bioloogilised piirid, kes on väga spetsialiseerunud, näiteks oligofaagid, kes toituvad kitsalt. Siin on teatud hulk mitmesuguseid seenesääski, kes näiteks toituvad ühel kindlal seenel.

Teisalt on väga suur oht kaduda ka tolmendajatel ehk siis sirelastel, kelle kadumine on seotud taimemürkidega. Mida rohkem on monokultuure, mida rohkem pritsitakse, seda suurem tõenäosus on, et sirelased kaovad.

Kust leiab haruldasi liike? Kui lähen metsa või veekogu äärde, kas oskaksin üldse vahet teha teistel liikidel peale nende, kelle te eelnevalt välja tõite?

Ega ilmselt väga oskaks. Eks haruldasi liike leidu igal pool. Jällegi, kuna neid on nii metsikult palju, siis igas grupis on teatud osa, kes on haruldasemad, ja teatud osa, keda on rohkem, massiliselt.

Kus võib kärbseid-sääski ikkagi rohkem näha – kas nad elutsevad pigem linnas või looduses?

Absoluutselt igal pool. Kahtlemata on nii, et mida mitmekesisem on loodus, seda rohkem on seal liike. Samas on ka linnaloodus üsna mitmekesine. Üks siinne doktorant uurib pistesääsklasi ja ta on minu meelest püüdnud Tartu linnast kokku üle 20 sääseliigi.

Kuidas sääski püütakse – kas võrguga nagu liblikaidki?

Täiesti erinevalt. Võib püüda võrguga nagu liblikaid, aga on ka spetsiifilised aparaadid, mis meelitavad pistesääsklasi enda juurde ja püüavad nad kinni.

Kas putukate püüdmiseks ja uurimiseks on mõni hea kellaaeg, näiteks soovitatakse lindusid vaadelda üldjuhul varahommikul?

See sõltub keskkonnast, taimestikust, aga pistesääsklaste püüdmiseks sobib pigem hommiku- ja õhtupoolik, mitte päris keskpäev. Aga jällegi, kui minna keskpäeval kuhugi võssa, on sealgi samamoodi üsna palju pistesääsklasi.

Millest kärbes toitub, kodukärbsele meeldib vist suhkur?

Üldistada ei saa, liike on metsikult palju. Mõni liik on selline, kelle valmikud ei toitu üldse. Kärbse elutsükkel on selline, et emane ja isane paarituvad, emane kärbes muneb, munast tuleb välja vastne.

Nüüd toitub see vastne mingisugusest orgaanilisest ainest või ta võib olla parasiit, koprofaag, fütofaag, mida iganes. Vastne muudkui kasvab ja kasvab, ta kestub umbes kolm kuni viis korda. Pärast seda ta nukkub. Alles nukustaadiumist, kui kui kookonist koorub valmik, algab tsükkel jälle otsast peale.

Kui vanaks kärbsed elavad?

Valmikustaadium pole väga pikk. See on ilmselt üks vegetatsiooniperiood, arvatavasti tunduvalt vähem. Pakun lambist välja, et see kestab nädal kuni paar kuud. Aga vastsestaadium võib olla näiteks äädikakärbsel alates 20 päevast kuni mitme aastani.

Putuka vanust on vist raske määrata? Kui näete kuskil kärbest, ei saa kuidagi panna paika, et ta on näiteks kolm nädalat vana?

Ei saa, ei saa. Kui nüüd hakata spekuleerima ja fantaseerima, siis põhimõtteliselt saaks mingisuguse analüüsiga teha selle võib-olla kindlaks, vähemalt saaks määratleda, kas ta on värskelt koorunud või natuke vanem. Aga täpset määrangut ei saa silma järgi anda.

Kuidas kärbseid kaitsta – kas mõni liik vajaks erilist kaitset?

Ilmselt peaksime kahetiivaliste kohta rohkem teadmisi korjama ja need kuidagi paremini süstematiseerima. Eesti on võrreldes põhjamaadega suhteliselt vaeslapse osas. Seal on kahtlemata suuremad territoorimid, uurijaid on rohkem ja informatsiooni on paremini korrastatud.

Kuidas aga kaitsta? Üksikuid liike on keeruline kaitsta, seda saab teha ikkagi keskkonnakaitse kaudu.

Kui tavainimene näeb tülikat kärbest või sääske, tahaks äiata. Kuidas teie reageerite?

Samamoodi, kuidas teisiti.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.