Paldiski endist Nõukogude allveelaevnike õppekeskust haldab praegu selleks eraldi loodud riigiettevõtte aktsiaselts A.L.A.R.A. Endise õppekeskuse alale on loodud tingimused ka muu radioaktiivse materjali ladustamiseks, aga seda ajutiselt.

2040. aastaks peab valmima uus lõplik ladustuspaik ning kõik aastakümnetega kogunenud kiirgusohtlik materjal tuleb sinna viia. Praeguse kontseptsiooni kohaselt ehitatakse nii lühiajaline kui ka pikaajaline ladustuspaik.

Lühiajaline tähendab seda, et see on maapealne rajatis. Sinna jõuavad kiirgusohtliku sisuga betoon- ja teraskonteinerid, 200-liitrised vaadid ja merekonteinerid. Lao sulgemisel kaetakse see pealt 1,5-meetrise ja külgedelt 3,5 meetri paksuse savikihiga. Seejärel pannakse peale kolmemeetrine kiht liiva, kruusa ja kivipuru ning pealmiseks kihiks 1,5 meetrit vegetatiivset pinnast. Tekkiva künka küljed täidetakse pinnasega selliselt, et tekib 20% kaldega mägi.

Ohtlikuma materjali jaoks valmib pikaajaline maa-alune ladustuspaik. Jäätmed paigutatakse seal 80 meetri sügavusele. Šaht vooderdatakse raudbetoon fragmentidega, mille paksus on 50 cm. Seal hakkavad seisma betoonkonteinerid kinniste kiirgusallikatega ja konteinerid reaktorianumatega.

Aktsiaseltsi A.L.A.R.A. spetsialist Alari Kruusvall viis ajakirjanikud radioaktiivsete jäätmete vahelattu ja nendesse samadesse sarkofaagidesse, mis varjavad kahe tuumaallveelaeva korpust ja reaktoreid. Praegu on rajatised veel ohutud ja külaskäigul me ohtlikku kiirgustaset ei registreerinud.

Ühe korpuse all toimetavad juba GScani spetsialistid ja koguvad kosmiliste osakeste abil teavet korpuste sisu kohta. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani reportaažist saab teada, kuidas ohtlikke jäätmeid hoitakse.

Fotogaleriid vaata siit.