Komposteerimine ja sorteerimine on paberil justkui lihtne, aga praktikas ei taha see asi eriti hästi käima minna. Vanast harjumusest visatakse toidujäätmed olmeprügi hulka, mis on aga puhas raiskamine nii nende jaoks, kes biojäätmeid muust prügist ei eralda kui ka jäätmekäitlejatele, kes valmistavad jäätmeist kompostmulda või biogaasi.
Toidujäätmete olmeprügisse viskamine tekitab kulu käitlejatele, kes ei saa prügiveoautos kokku surutud määrdunud sodist välja sorteerida taaskasutatavat materjali ja kõik tuleb ahjus põletada.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles Maardus asuva biogaasitehase EKT Ecobio arendusjuhi Kalle Grentsiga koduse ja suures tehases kompostimise erinevusest, biolagunevatest prügikottidest, toidujäätmete kogumise ja käitlemise keerukusest.
Fakte biogaasi tootmise kohta
Maardu biogaasitehase toodangut kasutatakse kütusena Tallinna Linnatranspordi (TLT) gaasibussides. Aastas saab gaasitehase toodanguga sõita u 50 Tallinna gaasibussi.
10 kg köögijäätmetest saab toota kuupmeetri biometaani, mis on võrdne liitri bensiiniga.
Biogaasitehas suudab aastas käidelda umbes 20 000 tonni biolagunevaid jäätmeid.
Biogaasi kütteväärtus:
1 normaalkuupmeeter biometaani = 1 liiter bensiini.
10 kg köögijäätmeid = 1 m3 biometaani = 1 liiter bensiini.
40 kg õunu, kurki, tomatit, arbuusi = 1m3 biometaani.
1 tunni Maardu tehase toodanguga saab 1 linnaliinibuss sõita 450 km.
Ööpäevase toodanguga saab 1 päevaks liinidele liikuma panna 43 bussi.
Kutsusin teid rääkima sellepärast et Ecobio tehas on erilise suunitlusega, mis läheb otseselt kokku Eesti elanikke ees ootava kohustusega, ehk siis selle aasta lõpuks on biojäätmete eraldi kogumine kõigile kohustuslik. Ecobio tehas on ainukesena Eestis spetsialiseerunud just toidujäätmetest biogaasi valmistamisele. Kas naljatades võiks öelda, et teie leib on ära visatud ja soovitatavalt juba hallitav leib?
Kalle Grents: See vastab tõele. Just nimelt, ega me ootagi ju tehasesse seda täiesti söödavat ja värsket kraami. Meie tehas nii-öelda sööb just sedasama hallitanud leiba, banaanikoort, õunasüdant ja mida iganes seal veel on, mis kodumajapidamises toidulaualt üle jääb. Või siis ka see roheline osa, mis on lillepotis. Need asjad on meile sobivad.
Tehas avati detsembri keskel. Mida te seal esimestes koormates näinud olete ja mida neis koormates tegelikult näha ei oleks tahtnud?
Me nägime seda, mida natuke arvasime, et seal on. Me esimest päeva selle teemaga ei tegele. Koormate sisu oli väga plastirohke. Plast ei ole see, mis kuidagi biolaguneb. Ja kui ta laguneb, siis paljudeks tükkideks ja see on ka mure. Tehas on nii disainitud, et see plast ju muud võõrised võetakse biomassist välja. Meie tehase üks ringmajandus on see, et seesama võõris annab tehasele vajalikku sooja. Kaduma ei lähe midagi. Aga juba see ideoloogia, see mõte, et seda plasti peab seal vähem olema, see on meie suund. See on tehasele lihtsam, mida vähem on plastikut ja tehase läbilaskevõime sellest ainult kasvab.
Plasti puhul on jutt peamiselt siis kilekottidest?
Mitte ainult, seal oli kõike. Seal oli kilekotte, plastkarpe, plastpudeleid oli isegi natuke. Kellel mida järele jäänud on. Ketšupipudelit oli ka näha.
Kilekottide teema on üks üsna segane teema, mida võiks riik paremini korraldada või reguleerida, et jaekaubanduses oleks selge pilt. Põhimõtteliselt ei keela müüjal mitte miski müüa biolagunevaid kotte, mis tegelikult ei ole 100 protsenti biolagunevast materjalist. Kas seda peaks paremini reguleerima?
Ka see veel, et kui keegi tootja ütleb, et jah, tal on 100 protsenti biolagunev, siis ikkagi jääb veel küsimus, kas ta on biolagunev või komposteeruv. Ehk et biolagunev võib tähendada seda, et ta soojuse ja niiskuse või päikese toimel laguneb tuhandeteks või miljoniteks tükkideks. Aga mis sest siis kasu on? Siis on meil mikroplasti kõik kohad täis. See ei ole ju kuidagi keskkonnale hea.
Tegelikult on ju nii, et tõepoolest on kaubanduses müügil ka üldtunnustatud ja sertifitseeritud kotid, mis lagunevad jäägitult tööstusliku kompostimise käigus. Seal on ka tingimused, kui pikalt see kompostimisprotsess peab käima. Täna on Eestis niisugune naljakas lugu, et tegelikult meil ei ole sellist tööstuslikku protsessi, kus ka need väga kõrgel tasemel sertifitseeritud kilekotid lõpuni ära laguneksid. Nad jäävad lõpuni lagunemata.
Kompostijad, kes Eestis tegelevad biolagunevate jäätmete kompostimisel mulla tootmisega, ka meie tehas, kes me teeme väetist, me püüame võimalikult palju kilekotte enne protsessi sisenemist juba kätte saada. Pärast, kui see kilekott on seal kuskil ühise massi sees, me ju ei tea, missugune kilekott see on. Kas ta laguneb või mitte.
Selle tõttu ongi esimene etapp protsessis kilekottide välja võtmine. Ja siin tuleb kasuks see, et see kilekott ära ei laguneks. Meie protsessis on raskendav see, kui keegi on ära loopinud suured mustad prügikotid, eriti veel need ehitusmaterjalide jaoks tehtud prügikotid, mis on eriti paksud. Need on tõesti probleem. Need on kõikidele käitlejatele probleem. See tavaline väike kilekotike ei ole ületamatu probleem, see võetakse protsessis enne välja. Aga kus on see mõttekus, miks sa peaksid ostma seda biolagunevat kotti, mis on üldjuhul kallim, kui see ei lähe sinna kompostimisprotsessi sisse. Võib-olla väiksed tükid, mis sealt lagunevad, need sinna kuidagi satuvad. Aga jällegi – ajamõõde on see, mis on takistuseks. Nad ei jõua lõpuni laguneda.
Üks soovitus on siis koguda lihtsalt ämbrisse ja mitte kasutada mitte mingisuguseid kotte, kuna ei ole teada, mis need kotid tulevikus seal teevad?
Just. Neid plastkotte tõesti ei soovita kasutada. Soovitan kasutada paberkotte, mis on tavalisest paberist, mitte lamineeritut. Tänapäevased kommipaberid näiteks ei ole ka ükski tavaline paber, nad on plastikuga lamineeritud. Soovitan täiesti tavalist paberkotti. Või väike ämbrike, kus on põhjas paberkäterätt, mis vedelikku kokku kogub. Mingit haisu sulle toas ei teki. See ei tee kellelegi peavalu, laguneb ilusti protsessis ära ja ei jää loodusesse mingeid tükke ja mikroplasti.
Kui me räägime jäätmekäitlejate kogutavatest biojäätmetest, siis on arusaadav, et sinna mittetaimne ja mitteloomne prügi ei sobi, aga miks ei sobi sinna näiteks toiduõli, piim, supp, kastmed ja muu vedel, mida jäätmekäitlejate veebilehtedel loetletakse? Miks neid ei tohiks biojäätmetesse visata?
Tegelikult biogaasitehasesse sobivad need jäätmed väga hästi, aga teema on logistiline. Need autod, mis meil ringi sõidavad, on küll teatud maani tehtud vedelikutihedaks, aga nad ei ole nagu solgipütid, et imeb sisse ja läheb. Siin on hoopis teises kohas see kala maetud. Toiduõli on täiesti hea kraam biogaasitehasele. Seaduse järgi on restoranidel kohustus koguda toiduõli eraldi kanistritesse ja toiduõlil on võib-olla natuke isegi paremaid käitlusvõimalusi. Neste teeb sellest diiselkütust. Aga paks supp näiteks jälle meile sobib, kui ta sealt konteinerist minema ei jookse. See on küsimus just logistika poole pealt, et kuidas saada see hea vedelik tehasesse või käitluskohta.
Ja samal ajal reoveekogujad ja vee-ettevõtted on hädas, et siis valatakse kõik see neile torudesse, mis ei ole seal üldse teretulnud.
Jah, et rasvad teevad paksu pahandust.
Nii et kui mul kodus on kiirkomposter, sinna on need vedelamad tooted kõik teretulnud ja tõmbab komposti ilusti käima?
Ei ole probleemi. Alati soovitan korralikult segada, korralikult valida komponente, ka tahkemaid sisse. Siis asi toimib ja tõepoolest mingit probleemi ei ole.
Koduse kompostriga on natuke muresid sellega, et on soojustatud kompostreid, aga kaubandusvõrgus müüakse ka ju neid lihtsalt plastikutükkidest kokkupandavaid. Ega seal temperatuur väga hästi tõuse ja ei säili talvel. Talvel on ta kasutu ja suvel kutsub närilisi ja kärbseid kohale. Kui on veel natuke kehvemini segatud ja õhutatud ei ole piisavalt… Muresid seal on. Meie soovitame koduses kompostis aiajäätmeid kompostida. Toidujäätmed soovitame ikka ära saata jäätmekäitlejale.
Täismahus intervjuud kuula Rohetunni podcastist.
