Kui Tervise Arengu Instituudi (TAI) neli töötajat Haapsallu jõuavad, varitsevad neid piiskopilinnuse ümbruses tuhanded puugid. Nad on valmis iga neist mööduva inimese külge klammerduma. Seekord on aga tegemist vandenõuga – puugid ise on ohvrid.
TAI puugikütidel on jalas kõrge säärega kummikud, pikad sokid on tõmmatud üle püksisäärte. Kui poleks, oleks nad vereimejatele kerge saak. Mõni neist ämblikulaadsetest jõuaks kindlasti eesmärgini.
Puugiküttidel on kaasas ruutmeetrised valged linad – lipud, nagu nad ütlevad –, mida nad mööda roheala lohistavad. Neile kinnitunud puugid pistetakse pintsettidega katseklaasi ja viiakse laborisse.
Haapsalu Krahviaed on paik, mida armastavad loendamatute tulpide imetlejad, koeraga jalutajad ja loodusnautlejad. Seal peetakse laatu, festivalide ajal on kõrgete puude varjus telklaager. Ja tihtipeale puhkavad sealsete põõsaste all väsinud festivalikülalised – kes natuke kogemata, kes täiesti kogemata.
TAI nakkushaiguste uuringute osakonna juhataja Julia Geller ja tema kolm kolleegi leidsid nende samade põõsaste alt puugiparadiisi. Puugid on maailma ühed kannatlikumad jahipidajad. Nad võivad mitu aastat ohvrit oodata. Neil pole nina ega silmi, aga nad kinnituvad rohuliblede külge ja hoiavad kaht ülitundlikku esijalga õhus nagu taeva poole palvetajad. Kui miski nende läheduses liigub, lõhnab, süsihappegaasi eritab või soojust õhkab, tunnevad nad seda retseptoritega ning on varmad ohvri külge klammerduma ja verd imema.
Verd vajab puuk palju. Puugi elutsükkel koosneb passiivsest munastaadiumist ja kolmest aktiivsest ehk liikumis- ja toitumisvõimelisest etapist. Igas arenguetapis sööb ta vaid üks kord. Seetõttu võivad nad äärmuslikel juhtudel jääda inimese, looma või linnu külge verest toituma isegi kuni paariks nädalaks. Selle aja jooksul paisub emane puuk võrreldes näljase isendiga mitukümmend korda suuremaks. Ta on nagu väike viinamari. Siis on teda lihtne näha, aga esimestes arengujärkudes on nad vaevu märgatavad.
Täiskasvanud puugid jagunevad emasteks ja isasteks. Täiskasvanud emased puugid on suuremad (3 mm) ning nende alakeha on punakaspruuni värvusega. Seljakilp on neil suhteliselt väike, sest emastel on vaja rohkem verd imeda ning kuna nende keha sees areneb tuhandeid mune, peab keha olema võimeline venima, suurem kilp oleks aga takistuseks.
Verd imevadki ainult emased ja oma peremeesloomaks valivad nad suuremad loomaliigid ja inimesed. Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikkused. Nende seljakilp on suurem kui emastel ning ühtlaselt tumedat värvi, tagakeha kilbi alt välja ei paista. Isasele puugile on peremeeslooma vaja ainult emase puugiga paaritumiseks. Verd isased puugid reeglina ei ime või siis väga vähe – 5 minutit kuni 2 tundi.
TAI töötajad korjavad esimest korda puuke paljudest Eesti linnadest. Varem on seda tehtud peamiselt Tallinnas. Puuke kogutakse just neist kohtadest, kus liigub palju inimesi. See on teada, et metsad ja niidud on puuke täis, aga linnade rohealadest on vähem teavet.
Nii tekib teadmine puukide ja nende eri liikide levikust, aga ka sellest, milliseid haigustekitajaid nad kannavad.
Haapsalus käisid puugikütid piiskopilinnuse ümbruses ja Paralepa metsaalusel terviserajal. Saak oli suur. Seega tasub inimestel ja lemmikloomaomanikel olla valvas ka linnas.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan, kes on elu jooksul naha seest välja kaevandanud kümneid puuke, jõlkus puugiasjatundjal Julia Gelleril jalus ja sai jahi käigus teada peaaegu kõik, mida puukide kohta teada on.
Vaata ka: puugiinfo.ee
