Mul oli kunagi pisike sõber, valge kurgualuse ja “sokkidega” must kass, kes oli minuga 14 aastat. Ta sai maetud metsa, mis lubatud ei ole. Paha lugu. Kui mu kodulinnas oleks olnud lemmikloomakalmistu, oleksin talle koha leidnud seal. Või on see liigne sentimentaalsus? Nii ja naa. 

Mõned inimesed on oma lemmikud eraldi kalmistutele sängitanud ja käivad kalmu eest hoolitsemas. Osa ei käi. Veelgi rohkem inimesi matab looma “kuhugi”. Kel koduaed, matab sinna. Mõni tuhastab.

Hiljuti suri mu sõbra koer, kes sai tuhastatud. Sõber oli hädas — mida urniga teha? Koduaeda matta ei tahtnud. Uuris omavalitsusest, kas meie linna võiks teha lemmikloomade jaoks urnimüüri. Talvel on eakatel üksikutel inimestel raskusi haua kaevamisega, olgu siis lubamatult metsa või lubatult koduaeda, kui koduaed olemas on. Vähestel on. Kuhu ta selle tuhaurni paneb? Tuhastamine on paljudele liiga kallis, aga see on aina levinum. Äkki võiks suurematel omavalitsustel olla oma kolumbaarium või lemmikloomakalmistu? 

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun