Ukraina sõja mõju viljahinnale ei lasknud end kaua oodata. Juba märtsi esimesteks päevadeks olid teravilja hinnad teinud suure hüppe, näiteks nisu hind oli Euroopas kasvanud pea 50%, kirjutab SEB ettevõtete panganduse valdkonna juht Artjom Sokolov.
Venemaa ja Ukraina on olulised teraviljatootjad, andes näiteks maailma nisutoodangust enam kui 25%. Kui Venemaa puhul sõda saagikust kuidagi ei mõjuta, piiravad riigi eksporti sanktsioonid ja logistikaprobleemid, mis omakorda kergitavad vilja maailmaturu hinda. Suurimat mõju võib aga avaldada Venemaal toodetav väetis, kuna väetiste suureksportijana oma toodangu väljaveo piiramine ähvardaks toiduainete hindasid tuntavalt tõsta.
Mis puudutab Ukrainat, siis väited, nagu Euroopa viljaait oleks tühi või pooltühi ei vasta päris tõele. Või õigemini – ei kirjelda probleemi tegelikku olemust. Tõepoolest, Ukraina viljakasvatus on saanud sõja tõttu tugeva löögi: karta on viiendiku väiksemat nisu- ja rapsisaaki ning kuni poole väiksemat maisi- ja päevalillesaaki. Ehkki needki kogused on piisavad, et oluliselt mõjutada teravilja maailmaturu hindasid ja sellega ka meie toidukorvi maksumust, on põhiprobleemiks siiski vilja väljavedu.
98 protsenti oma viljast sadamate kaudu eksportiv Ukraina on tõsise probleemi ees – riigi sadamad on rivist väljas ning head alternatiivid puuduvad. Parim lahendus on veoks kasutada raudteed, ent sellegi puhul on erinevaid logistilisi probleeme, alates vagunite puudusest kuni selleni, et lähiriikide sadamad ei suuda pakkuda vajalikke laadimis- ja ladustamismahte. Ehk teisiti, viljapakkumise on äärmiselt madalaks viinud blokeeritud sadamatransport, mitte üle põldude vuravad ja traktorite järel veetavad tankid.
Meie majandusministeeriumis ning Eesti Raudtees mõeldakse, kuidas Ukraina vilja viia maailmaturule hoopis Läänemere kaudu. Ent mis iganes lahendused ka logistikaprobleemidele leitakse, on need kulukad, jättes viljahinna kõrgeks.
Kas sõjal on mõju viljatootmisele Balti riikides? Vaadates hinda, on meie regiooni toodang maailmaturul konkurentsivõimeline, eriti praeguses pakkumispoolses kriisis. Üha parem saagikus ja ekspordivõimalused – Baltikumi vilja netoeksport on 10 aastaga cakolmekordistunud – on meil võimaldanud tugevalt kanda kinnitada globaalsel viljaturul. Balti riigid on piirkonnana Euroopa Liidu suuruselt teine viljaeksportija, jäädes napi 10–15 protsendiga maha Prantsusmaast. Ent selge on, et hindade normaliseerumise saab tuua ainult aktiivse sõjategevuse lõpp.
Vaadates tulevikku, on keeruline näha hindade langust, seda eriti kasvavate väetiste ja sisendihindade taustal. On selge, et häid alternatiive sadamatranspordile Ukrainas ei ole ning sõja edasisest käigust sõltub, kui kiiresti sadamate töö taastub ja ennekõike see, kas sadamalinnu suudetakse hoida ja tagasi võita Vene vägede käest.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
