Tänavune talv on ehe näide sellest, kui keeruline on koduomanikel täita neile seadusega pandud kohustust koristada lumest majaesine kõnnitee ja tagada, et jalgtee poleks libe. Või mis tänavu?! See on peaaegu igal talvel nii. Lihtne on öelda, et majaomanik või ühistu on süüdi, kui keegi end libedal jenkat tantsides vigaseks kukub. Töö tegemata jätmisel võib olla mõjuv põhjus. Pole sest seadusse kirja pandust tuhkagi kasu, kui tegelane nimega “reaalne elu” ei oska lugeda.

Aga kas see päästab, kui elanike asemel võtavad töö üle omavalitsuste palgatud teekoristajad? Nii lihtne see pole.

Elades väikelinnas tean peast tänavaid ja maju, kus talvel kõndides, lapsekäru lükates või jalgrattaga sõites hätta jään. Mu endise kodumaja vastas elab üks pere, kelle kohustuseks on linnale kuuluvat umbes 1,5 meetrit laia kõnniteed puhastada. See on pikk lõik — 50–60 meetrit kindlasti. Alati on see lippaiast kuni tee teise ääreni ülipuhtaks tehtud. Ei ole sisse aetud kitsast jalgrada, vaid kogu lai tee on puhas. Peab sellel inimesel ikka rammu, tahtmist ja kohusetunnet olema. 

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun