Valitsus kinnitas hiljuti Eesti seisukohad Euroopa roheleppe ja 2050. aasta Euroopa kliimaneutraalsuse eesmärkide osas. Üks suur väljakutse, millega Eesti silmitsi seisab, on meie põlevkivitööstuse emissioonide vähendamine tööstust ennast hävitamata, kirjutab Energia- ja elektriküsimustega tegelenud endine poliitik Kalle Palling.
Rahvusvaheline energiaagentuur IEA on ühes oma hiljutises raportis välja toonud, et umbes 15 protsenti globaalsest CO2 emissioonist saab 2060. aastaks vähendada üksnes süsiniku kinnipüüdmise ja selle ladustamise või uuesti kasutamise teel (Carbon Capture Storage & Utilization – CCUS).
Olen seda ka oma varasemates seisukohtades väljendanud, et tulenevalt maailma rahvastiku kasvust 2050. aastaks hinnanguliselt 11 miljardi inimeseni peame samal ajal tegelema nii üldiste tarbimisharjumuste muutmisega, taastuvenergia osakaalu suurendamise kui ka fossiilsete kütuste puhtamaks muutmisega. Isegi täna on maailmas ligikaudu miljard inimest, kellel puudub elektrivarustus. See tähendab, et endiselt kasvab vajadus energiakandjate järele.
Ilmselt ei pea lugejatele meelde tuletama ka seda, et üldiselt on kõik põlevkivitööstuse alternatiivid seotud suurte väljakutsetega. Leiame lähiminevikust mitmeid näiteid vastasseisust nii maismaa kui ka avamere tuuleparkidele, biomassi suuremale kasutamisele energeetikas ja puidu suuremale väärindamisele.
Lootus on, et uue põlvkonna tuumaenergia teeb kõva arenguhüppe ja katab tulevikus märkimisväärse osa meie vajadusest energia järele. Samuti vesinikutehnoloogia, mille suurele potentsiaalile juhib ka valitsus oma roheleppe seisukohtades tähelepanu.
Põlevkivisektor on Eesti võimalus
Kuidas saavutada olukord, et põlevkivisektori emissioon väheneks, tööstus säiliks ja Eesti majandus saaks osa globaalselt vajadusest süsiniku kinnipüüdmise tehnoloogiate järele? Et seni hästi töötanud ETSi (emissioon trading scheme ehk heitkogustega kauplemise süsteem) ja “tasuta kvootide jagamise süsteemi” kõrvale tekiks veel üks alternatiiv?
Arendame Eestis uue strateegilise tööstusharu, mis tegeleb CCUS tehnoloogia arendusega.
Maailmas on juba olemas tehnoloogiaid, mida on katsetatud, kuid seni madal nõudlus nende järele tähendab, et hind on veel kõrge. Viimane on ka peamine ettekääne, miks ei soovita otsustajate seas sellest liiga aktiivselt rääkida. Ometigi on rida riike, kes tegelevad väga aktiivselt sellise tehnoloogia arenduse ja katsetamisega.
Eestil on olemas kõik eeldused, et astuda nende riikide sekka. Vajadus muuta ühe strateegilise maavara kasutamist puhtamaks, vajadus tagada energiajulgeolek, väga hea kompetents ülikoolides ja masinatööstus, kel juba kogemus keeruliste projektide elluviimisel ja tootmisel. Nägin ise tootmisettevõtte Estanc nõukogu liikmena, kuidas aastatetagune otsus meretranspordi puhtamaks muutmisel lõi täiesti uue turu ja võimaluse toota scrubber’eid (gaasipesureid ingl). Estanci jaoks tähendas see väga korralikku hüpet uute toodete müügis.
Üks näide minevikust, kus Eesti oleks võinud teisiti käituda
Kui 2007. aastal kehtestati Eestis ja ka mujal Euroopa liidus taastuvenergia toetused, et kiirendada taastuvenergiale üleminekut, arenes paljudes riikides selle käigus välja uus tööstusharu: tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tootmine.
Kui tagasi vaadata, siis üks viga, mida Eesti otsustajad toona tegid, oli see, et ei panustatud oma tuulikutehnoloogia või päikesepaneelide väljaarendamisesse. Sisuliselt maksid meie elektritarbijad kinni Taani ja Saksamaa tuulikutootjate tootearenduse ja hilisema kasumi. Enamik näiteks tuuleenergiasse investeeritud rahast liikus Eestist välja. Aga oleks võinud jääda Eestisse.
Tänaseks teame hästi ka seda, et toetuste kehtestamise ja järjest suurema taastuvenergia kasutuselevõtu järel on ka tehnoloogia hind oluliselt langenud ja tooted ise efektiivsemaks muutunud. Juba täna teame mitmeid näiteid, kus vaid tosina aasta pärast julgetakse tuulikuid paigaldada ilma toetusmeetmeteta.
Mida me võiks sel korral teisiti teha?
Otsustame, et CCUS saab olema strateegiline suund meie majanduses. Koondame energia, metallitööstuse ja ülikoolid, et katsetada nii maailmas olemasolevat CCUS tehnoloogiat ja arendada seda edasi meie põlevkivisektori kui ka teiste põletusseadmete jaoks. On teada, et süsiniku kinnipüüdmist on katsetatud rohkem, aga selle edasist kasutamist ja ladustamist vähem.
Ka biomassi kütusena kasutavad tootmisseadmed saaks CCUSle panustada. Kuigi täna on nende emissioon statistikas null, on tegelikult ka seal märkimisväärne emissioon olemas. Kui põlevkivi puhul tähendaks süsiniku kinnipüüdmine selle tööstuse kliimaneutraalseks muutumist, muutuksid tänased statistikas nullemissiooniga seadmed süsiniku kinnipüüdmise tehnoloogia kasutuselevõtu järel carbon negative (süsiniknegatiivseteks ingl) seadmeteks. Statistilises mõttes aitaks ka see kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisele tugevalt kaasa.
Raha selle tehnoloogia arenduse ja kasutuselevõtu jaoks peaks Eesti kauplema roheleppe eesmärkide saavutamise jaoks eraldavatest vahenditest. Sarnaselt 2007. aastal kehtestatud taastuvenergia toetustele peaks hakkama toetama CO2 kinnipüüdmist. Kui taastuvenergia puhul oli toetus toodetud MW/h kohta, siis praegusel juhul saaks toetada ühe tonni CO2 kinnipüüdmist. Mõistagi saab toetused siduda nii lõpptoodete kui ka CO2 turuhinnaga.
Eesti majandus saab juurde uue strateegilise tootmisharu, mis suudab näiteks olla kõigi eelduste kohaselt sarnaselt tuulikutega (Siemens, Vestas) piisavalt innovatiivne ja omal kohal, et omada ka suurt ekspordipotentsiaali, kuna õli- ja tsemenditööstust, kelle jaoks on CO2 kinnipüüdmine suur väljakutse, on kõikjal. Tuletan meelde, et rahvusvaheline energiaagentuur eeldab, et ca 15 protsenti globaalsest emissioonist saab vähendada vaid CO2 kinnipüüdmise teel.
Lisaks saame hakata CO2 kinni püüdma juba enne 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi saabumist. Tuues paralleel varem toodud näitega taastuvenergiast, siis mida rohkem tehnoloogiat kasutusele võetakse, seda odavamaks tehnoloogia muutub. Tõestus on sisuliselt olemas. Täna paigaldatakse nii päikese- kui ka tuuleparke osal juhtudel turuhinna vastu või väga väikese toetusmääraga võrreldes nendega, mis kehtestati 2007. aastal.
EL on juba andnud signaali (ka enne koroonaviiruse levikut), et kliimaeesmärkide saavutamiseks vaadatakse ka riigiabi reeglitele kergemalt. Nüüd, pärast kriisi on lubatud eraldatava raha mahtu mitmekordistada. Samuti räägitakse riigiabi reeglite leevendamisest. See on Eesti võimalus eelistada oma ettevõtjaid, juba täna strateegilist tööstusharu (põlevkivitööstust) ja pöörata viimane enda asset’iks (varaks ingl) praeguse liability (kohustuse ingl) narratiivi asemel.
Ka Ida-Virumaa võiks just geograafiliselt olla koht, kuhu osa sellest tööstusest koondada.
Ärme lase sel korral suuri toetusrahasid maksta riigist välja välismaistele tehnoloogiafirmadele, vaid arendame oma tööstuse. Lisaks sellele, et EL kliimaeesmärkide saavutamiseks lubatakse leevendada riigiabi reegleid, on olemas ka n-ö innovatsioonimeede, kus hangetel ja riigi, ELi rahade ja toetuste jagamisel lubatakse valida ka kallimaid tooteid, kui need on kodumaised ja innovatiivsed.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
