Arvamus

Toiduliit: Tööstustele sobivat korduskasutuspakendi lahendusi pole

Viimase kuueteistkümne aasta jooksul on Eesti pandisüsteemi kaudu kokku kogutud ja taaskasutusse suunatud pea 4,6 miljardit ühekordse ja korduskasutatava pandipakendi.Foto: Shutterstock

Neljapäeval, 12. mail korraldab Eesti Toiduainetööstuse Liit esimest korda suurt pakendikonverentsi „Jätkusuutlik pakendamine ja pakend kui ressurss“. Konverentsi eel arutleb Toiduliidu ringmajanduse valdkonna nõunik Üllar Huik ühekordse plasti direktiivi üle võtmise ja selle nõuete täitmise raskustest.

Eesti toiduainetööstuse ettevõtted seisavad uute keskkonnahoiu algatuste valguses silmitsi olukorraga, kus ühekordse plastpakendi vähendamise eesmärki on keeruline, et mitte öelda võimatu täita: tööstustele sobivat korduskasutuspakendit ei ole ja ükski pakenditootja sellist lahendust ei arenda. Seega pole pakendeid ega pakendamisliine. Kui isegi keegi arendusega alustaks, siis tulemuse saavutamine võtab tagasihoidlikult hinnates aastaid.

SUP-direktiiv tegelikult ei nõuagi korduskasutuspakendile üleminekut, vaid pakub seda välja ühe võimalusena. Liikmesriikidel aga on teatavasti võimalus direktiividesse omapoolseid täiendusi teha ja nii soovis keskkonnaministeerium lisada seadusse sätet, et kolme aasta pärast oleksid eranditult kõik müügil olevad pakendid korduvalt kasutatavad. Sõltumata toote päritolumaast või sellest mis toote ja pakendimaterjaliga parajasti tegemist on.

Tehnoloogiaid pole olemas ning toiduohutust on keeruline tagada

Eestis on toidutootjana end määratlenud üle 700 ettevõtte. Üks suuremat sorti ettevõte arvutas hiljuti välja, et korduskasutuspakendile ülemineku hinnaks ainuüksi ühe tema tootegrupi mõne villimismasina vahetusel oleks umbes miljon eurot. Pluss teadmata suuruses kulu ettevõtte tootmise ja logistika ümberkorralduseks, täiendavaks kvaliteedikontrolliks, tootearenduseks ja kõigiks muudeks tegevusteks, mis vältimatult pakendite vahetusega kaasnevad.

Maailma praktikast ei ole teada ühtegi näidet, kus toiduainetööstus oleks ühekordselt pakendilt üle läinud korduskasutatavale plastpakendile – selliseid tehnoloogiad pole olemas. Võrdluse puudumisel pole teada ka võimalike korduskasutuslahenduste hind ega see, kas ja kui palju on taolised lahendused keskkonnasäästlikumad.

Tööstuste jaoks on probleem ka kindluse puudumine, kas toiduohutuse ja hügieeninõudeid suudetakse uudsete pakendilahenduste puhul korrektselt järgida. Korduskasutusega plastpakend saab elutsükli jooksul olema palju kordi tarbijate valduses. Tarbija käes olevate pakendite puhul pole võimalik ei jälgitavust ega hea tootmistava järgimist mitte kuidagi teostada. Tarbija võib plastkarpi näiteks kuumutada, see võib olla kokku puutunud toksiliste või keemiliselt aktiivsete kemikaalidega, seda võib olla hoiustatud ebasobivates tingimustes. Tagastatava pakendi füüsikalised ja keemilised omadused võivad seega oluliselt muutuda. Korduskasutatava plastpakendi puhul on tööstustel sisuliselt võimatu tagada selle toiduhügieeni ja -ohutust.

Vajame uusi sortimise ning ringlussevõtu tehaseid

Ühekordse plasti keskkonnamõju vähendamise töökindlaimaks lahenduseks on praeguse kogemuse põhjal pakendijäätmete liigiti kogumise tõhustamine ja plasti ringlussevõtu võimaluste arendamine. Praktikas tähendab see praeguse tootjavastutuse süsteemi tõhustamist ja uute sortimise ning ringlussevõtu tehaste rajamist.

Lahendusi on teisigi, näiteks on Itaalias välja arendatud biolagunev plastpakend, mis laguneb tavatingimustel ja seejuures mikroplasti eraldamata. Teada on ka katsetustest arendada pabertopsi jaoks tselluloosi põhine vedelikukindel sisesein. Nii et arenduslaborid töötavad ja paralleelselt on töös mitmeid huvitavad ühekordse plasti ja selle keskkonnamõju vähendamise projekte.

Ambitsioonile lisaks vajame ka analüüse

Keskkonnapoliitika hea tava eeldab suure mõjuga tegevuste puhul, nagu üleminek korduskasutuspakendile vaieldamatult on, korraliku mõjuanalüüsi koostamist. Analüüsis peaks absoluutselt kõik eesmärgiks vajalikud tegevused olema kaardistatud ning mõjud hinnatud. Kas näiteks lisanduv ringluslogistika ning suurenev pesuainete kasutus ei muuda selle keskkonnamõju hoopis negatiivseks? Meie probleemiks ongi tihti see, et lennukad ja ambitsioonikad ideed on küll toredad, kuid nad käiakse välja toorelt, ilma analüüsita ja asjasse puutuvaid osapooli kaasamata.

Sarnases olukorras oleme paraku ka teise pakendiseaduse eelnõusse lisatud sättega, mis puudutab pakendite jäätmevoost tagasivõttu. Sarnaselt eelmisele see punkt ei tulene direktiivist, ei ole vastavuses tootjavastutuse kohustustega, kohustuse täitmise mehhanism on absoluutselt ebaselge, pole teada seonduvad kulud ning suure tõenäosusega ei aita see üldse kaasa ringmajanduse tõhustamisele.

Seadusloome kvaliteet saaks oluliselt parem kui otsustele eelneks analüüsi faas, mis näitaks eesmärkide teostatavust ja nende poolt tekitatud koormust ühiskonnale. Kutsume keskkonnapoliitika kujundajad üles eriti just suure mõjuga otsuste puhul koostama teemakohaseid uuringuid koos majandus- ja keskkonnamõjude analüüsiga. Uuringu materjalidele toetudes on otsuste langetamine kõigile osapooltele lihtsam ja selgem.

Vähem tähtis pole ka sotsiaalne pool – mis see kõik tarbijatele maksma läheb. Toiduainetele ja jookidele hinnatõus on hetkel drastiline ja tarbijate taluvuse lagi on paljude elanikkonna gruppide jaoks juba kätte jõudnud.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.