Oled sa mõelnud, et kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nii nagu sina, siis mitut maakera läheks teie eluviisi ja harjumuste toetamiseks vaja? Pakun välja, et suurel osal meist ületab see number ühte-kahte kindlasti.
Sellise kurva tõdemusega seisadki silmitsi, kui oled läbi teinud ökoloogilise jalajälje kalkulaatori testi. Meil saadaoleva eestikeelse kalkulaatoriga saad huvi pärast tutvuda siin, ehkki arvutuste aluseks võetud andmed pärinevad seal 2007.-2010. aastatest. Mingi pildi see isiklikest tarbimisharjumustest siiski annab ja pigem võib eeldada, et meie endi poolt astutud jalajälg pole selle ajaga märkimisväärselt vähenenud.
Rohegeenius uuris Tartu Ülikooli inimgeograafia õppejõult Age Poomilt, mida inimene saab ise jalajälje vähendamiseks ära teha ja kus tuleb piir ette ning kuidas elukoha valik mõjutab jalajälje suurust.
Poom leiab, et inimeste isiklikule panusele ja valikutele lisaks on oluline see, et olemasolev infrastruktuur (elektri- ja küttetaristu, keskkonnahoidlikud ja üksteisega seotud liikuvuslahendused, inimmõõtmeline linnaruum, teenuste jaotus ja kättesaadavus ruumis ja ajas jms) ja turul olevad pakkumised toetaksid keskkonnahoidlike käitumismallide kasutuselevõttu ja keskkonnahoidlike tarbimisotsuste tegemist. “Et see muutuks n-ö vaikimisi lahenduseks ja ei sõltuks inimese sotsiaalsest staatusest ega rahakoti paksusest,” märgib ta. Seega vastutus muutuste juhtimisel on nii indiviidil, avalikul sektoril kui ka erasektoril.
Kas linnas on paha ja maal on hea?
Tarbimisharjumusi mõjutab oluliselt aga see, kus me elame, ja kas me rahuldame elukohaga seotud vajadusi sealsamas lähedal või peame selleks kaugemale minema, kas käime kodu lähedal tööl-koolis või elame linna lähedal maal ja pendeldame iga päev linna käia. Eestis on selge suund tulla ikka Tallinnasse elama või liikuda pealinnast veidi kaugemale, ent siiski lähedale, et jääks võimalus linnas tööl käia. Eesti väikelinnad ja keskmise suurusega keskused ei paelu õieti kedagi, kuigi just neil võiks olla suurimad eelised ökoloogilise jalajälje seisukohalt.
Age Poom ütleb, et kuigi arvatakse, et linnaruum reostab ja linnas elamine on kuidagi halvem kui maal, siis pigem on suurem mõju sellisel elukohal, mida nimetatakse “linna lähedal maal” – seal on elaniku kohta on keskmiselt ka suurem pind eluruumi, mis reeglina tähendab suuremat elukohaga seotud tarbimist.
“Linnal on tihedusest ja seetõttu teenuste efektiivsest korraldusest tulenevad märgatavad eelised (nt ühistransport, keskkonnateenused),” ütleb ta, ent lisab, et suurematel linnadel jälle lähevad linnasisesed vahemaad suureks, tegevuskohad on leibkonna peale hajali linnas laiali ja see tõstab transpordikulu. Peale selle pakuvad suuremad ja keskmiselt hea sissetulekutasemega linnad ka enam elustiiliteenuseid ja -tooteid ning nende hea kättesaadavus võimaldab ka nende aktiivset kasutust (st suuremat jalajälge).
Kui igapäevastest tarbimisharjumustest kaugemale vaadata, siis on Poomi sõnutsi kliima kontekstis väga suur jalajälg lendamisel ning turismil – see on olemuselt vägagi ressursikulukas ja suure keskkonnamõjuga majandusharu, sõltudes tugevalt ka sihtkohariigi taristust.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
