Elustiil

Eesti mereteadlane: Kui sind kliimaga toimuv huvitab, siis sa oled kohal seal, kus Eesti elu mõjutatakse

Foto: Pixabay

Selle mõttega – kui sind huvitab, siis oled kohal – lõpetas Eesti Teaduste Akadeemia president ja mereteadlane Tarmo Soomere Tööandjate Keskliidu 2018. aasta konverentsil peetud ettekande, mis kandis pealkirja “Kliimamuutuste kauge kõmin Eestit puudutamas”. Video on Youtube’is vabalt saadaval ja Soomere seletab oma ettekandes lihtsal moel lahti, kuidas kliimamuutused toovad kaasa ulatusliku rahvasterände ning Eesti ja Lääne-Euroopa on selle rände üks kindlaid sihtkohti. Inimesed lähevad liikvele, kui neil pole enam kodu, kus elada, sest pole enam maad. Samal põhjusel ei saa nad ka oma koju enam kunagi tagasi pöörduda.

Soomere mõte seisnes täpsemalt selles, et kui meid huvitab, mis meie praegu veel hõredalt asustatud maalapil mõnekümne aasta pärast suure tõenäosusega toimuma hakkab, siis peab eestlane ja Eesti riik olema kohal absoluutselt igal pool, kus tehakse meile olulisi tulevikuotsuseid, me peame looma sidemeid nende riikide ja rahvastega, kes kodust ilma jäämise korral mujale liikvele lähevad, näitama ennast, õppima neid, aitama neid.

Selle mõtte valguses saan ma väga hästi aru noorte kliimavõitlusest ja sellest, et nad koolis käimise asemel tänavatele tulevad. Neid huvitab, mis saab neist, nende lastest (ja uskuge või mitte, ka nende vanematest), ja nad on kohal. Jah, nad on lärmakad, nad häirivad paljusid, ja tõenäoliselt ei lähe palju aega mööda, kui meil ilmuvad arvamuslood ja juhtkirjad järjekordsetest lumehelbekestest (või kliimaterroristidest), kes ainult nõuavad, aga midagi ei tee. Mõelda vaid, nad ei käi koolis – ühel reedel jääb lugemata Dostojevski ja teisel Shakespeare, mis ilmselgelt kõik aitavad kaasa sellele, neil oleks endast 20-30 aastat vanemate silmis respektaabel tulevik. Mis tulevik?

Ma ei pane neile pahaks seda, mida juba nimetatakse kliimahüsteeriaks, noored räägivad ju õigest asjast ja on õige asja eest väljas, nad räägivad kõigest sellest just nii, nagu asjad on. Nad on tänavatel laias laastus oma vanemate ja vanavanemate põlvkonna tehtud tegude tagajärjel, eesmärgiga midagi muuta. Üks asi on hoolida kliimast ehk lööklausuda “There is no Planet B”, mida nad aktiivselt teevad, sama oluline on aga hoolida ka inimesest endast – ehk Agnese kombel Gabrielile õhates: “Mis meist saab?”, mida nad ka jutlustavad.

Rääkides asjadest nii, nagu nad on, siis tasub lugeda ka kevadist Guardiani artiklit selle kohta, kuidas kliimamuutustega seotud asju üldse nimetada. Kas me pehmendame sõnadega neid või võimendame või ütleme, mis seis päriselt on. Guardiani toimetuse otsus puudutab küll inglisekeelset terminoloogiat ning eesti keelde pole tõenäoliselt võimalik mõnd terminit nii üks ühele üle tuua, aga põhimõte, et sõnal on jõud, on väärt korraks adumist. Nii nagu massidel on jõud.

Lõpetuseks – võibolla on nüüd tõesti käes see hetk, kus enam pole pointi (kui sel üleüldse on olnud mingi point) mitmesugusteks vastasseisudeks ja vastandumisteks meie-nemad, noored-vanad, normaalsed-kliimahüsteerikud skaalal. Sest enam ei ole aega. Kui laenata TA presidendi Soomere ettekandest üht mõtet veel, siis kliima (ja ühes sellega ka meie elu) muutub olenemata sellest, mida meie arvame.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.