Olen aastaid maadelnud prügi sorteerimise pärast. Kõige suuremat peavalu on tekitanud oma toidujäätmete komposteerimine, kuna tihtilugu pole kortermajadel biojäätmete kogumise konteinerit ning ühistu ei ole huvitatud selle tellimisest. Minu jaoks on prügi sorteerimine aga oluline osa igapäevaelust ja maailmavaatest. Ühel päeval otsustasin ma lahendada probleemi ise ning hakata oma köögis ise biojäätmeid vermikomposti ussidega koostöös lagundama. Kuidas see aga välja nägi? Milliseid takistusi, kulmukortsutusi ning üllatusi see eksperiment endas pakkus?
Alustame algusest – kes on vermikompostiuss?
Vermikomposti ehk biohuumust valmistavad oma elutegevuse käigus erinevat liiki ussid ja mikro- ja makroorganismid. Parimad sõnnikuussi liigid vermikompostimise alustamiseks on Eisenia foetida, Lumbricus rubellus, Dendrobaena veneta, Dendrobaena rubida ja Eisenia andrei. Eestis kohtab neid sõnnikuussi liike vastavalt liigile kõdunevas puidus ja põhus, männi varises, turbas, loomasõnniku hunnikutes ja ka tavalistes muldades. Kuigi mikroorganismid tagavad orgaanilise materjali biokeemilise lagundamise, on eeskätt vihmaussid protsessi peamised juhtijad, kuna nad peenestavad kompostris olevaid materjale ning segavad neid. Seega võib öelda, et vermikompostimine on vihmausskompostimine, mis on oma olemuselt orgaanilise aine biokeemiline lagundamine.
Kuidas vermikompostimine käib?
Mitmed ettevõtted müüvad vermikompostreid, mis sobivad eeskätt tubastesse lahendustesse nagu näiteks köök, garaaž, sahver. Lihtne on valmistada endale ka oma komposter käepärastest materjalidest, millel on mitu erinevat korrust. Mina tegin omale kolmest kaanega plastämbrist koosneva torni, millel on põhjades augud õhu, vee ja huumuse läbilaskeks. Torni hoiustan suures pappkotis, millel on kaas peal. Kuna ussid pelgavad päikesevalgust, siis võib rahuliku südamega õhtul magada, sest välja nad sealt ei taha roomata.
Usse saab osta mitmetelt edasimüüjatelt, ehitusmaterjalide kauplustest, kalastustarvete poodidest. Soovitan soojalt küsida ka erinevatest keskkonnahoiu teemalistest Facebooki gruppidest nagu näiteks Zero Waste Tallinn ja Zero Waste Tartu ehk keegi on nõus tasuta andma või millegi vastu vahetama.
Vermikompostri ülesseadmine ei ole keerukas. Näiteks vertikaalse süsteemiga kompostri alumisse ämbrisse ei pane ma midagi – sinna koguneb niinimetatud kompostitee ehk vedelik. Keskmisesse koguneb huumus, st see jääb samuti esialgu tühjaks ning kõige pealmisesse ämbrisse panin ma põhja natuke liiva, selle peale vees leotatud ajalehepaberi ribasid (⅓ kogumahust), seejärel sellele ussid koos mullaga, milles nad tulevad, ning nende peale taaskord ajalehepaberi ribasid. Tuleb lasta neil uues kohas paar päeva sisse elada ning aegamisi alustada toidujäädete kompostihunnikusse lisamisega.
Vermikompostimiseks sobivad peaaegu kõik orgaanilised jäätmed, kuid peaks vältima liha, tärklist, kala ja rasva. Enda kogemusest oskan öelda, et küüslaugu ning sibula osi ei tasuks samuti kompostrisse ebaproportsionaalselt palju panna. Keskmiselt töötleb üks sõnnikuuss päevas läbi pool oma kehakaalust orgaanilist materjali.
Vihmaussid on õhukese nahaga selgrootud, kes ei saa end kaitsta oma elukeskkonnas toimuvate muudatuste eest nagu näiteks niiskus ja temperatuur. Lisaks ei saa nad ennast kaitsta ka mulla füüsikaliste ja keemiliste muutuste eest, nagu näiteks happelisus, hapnikuga rikastatus, orgaanilise materjali sisalduse muutumine. Enne kompostri hankimist tuleb enesele teadvustada, et tegemist on eeskätt elusorganismiga, kellega tuleb koostööd teha. Oskuste ja teadmisteta vermikompostimine võib usside ja teiste elusorganismidele halvasti lõppeda. Tasa ja targu!
Miks vermikompostimist eelistada?
Vihmaussikompostimine on oma olemuselt hea, kuna selle huumuse kasutamine stimuleerib taimekasvu, suurendab seemnete idandamist, pärsib taimehaigusi. Lisaks sellele eemaldab vermikompostimine mullas sisalduvaid raskemetalle, väheneb patogeeniliste mikroorganismide populatsioon. Mis aga eriti oluline – biojäätmeid komposteerides on inimestel võimalik vähendada oma olmejäätmete hulka, hoides prügiarved väiksemad ja pisendades seejärel oma ökoloogilist jalajälge.
Omast kogemusest innustatuna pean ütlema, et soovitan igaühele vermikompostimist. See on hõlbus viis oma toiduaineid kompostida, kuna on odav, mugav, igati lõhnavaba ettevõtmine. Eriti tore on vermikompostimist kasutada peredes, kus kasvavad lapsed, et õpetada neile ringse mõtlemisviisi põhimõtteid.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
