Sügis on käes ning pargid ja linnatänavad täitunud lehepuhurite hüüuga. Ilmselt on paljudele tuttav olukord, kui nad üritavad (kodu)kontoris või loenguruumis süveneda, kui ühtäkki hakkab õuest kostma kõrvulukustav undamine, vaibub hetkeks ja… ilmub nurga tagant taas. Tegemist on 21. sajandi heakorrakangelase, õhuluuaoperatooriga, kes tiirutab mööda tänavaid ja parke nagu steroididel Karlsson ning ajab visa järjekindlusega taga viimast asfaldile kleepunud märga lehekest.
Julgen end pidada üsna ratsionaalseks inimeseks. Olen küll metsas kasvanud, aga ei arva, et linnas peaks valitsema haudvaikus või et linn saaks üldse olla midagi enamat, kui kontsentreeritud loodusreostus. “Linn ise ongi looduse mõistes prügimägi,” nagu üks mu sõber kunagi nentis. Samas võiks ka selle prügimäe (heli)reostamine toimuda ratsionaalsetes piirides.
Kui lehepuhuri heli tundub teile eriliselt ärritav, ei pruugi asi olla kehvades närvides või usina kojamehe rikutud hommikuunes. Te ei pea tingimata isegi esimese maailma lumehelbeke (või vahtraleheke) olema. Heli tajumine on keerulisem, kui arvata võiks ja lehepuhurite hääl ongi iseäranis häiriv ning kahjulik tervel real põnevatel põhjustel.
Kõige levinum bensiinimootoriga lehepuhur tekitab 100-120 dB müra. Võrdluseks on tiheda linnaliikluse müratase 80 dB, mootorsae müra 110 dB ja kiirabisignaali heli 120 dB. Kuulmist kahjustab aga müra juba 85 dB juures. Sealjuures ei ole detsibellid teatavasti lineaarne skaala, vaid 10 dB helitugevuse kasvu suurendab võimsust 10 korda. Seega on keskmine lehepuhur linnaliiklusest sada kuni tuhat korda valjem.
Ainuüksi heli tase on ka väga ühekülgne mõõtevahend – heli ja selle tajumine on ääretult keerukas nähtus. Hääle puhul mängib rolli veel selle sagedus, kestus, etteaimatavus ning kontrollitavus – mida ootamatum, ebaühtlasem ning kontrollimatum on müra, seda ärritavam see inimese jaoks on. Seetõttu on monotoonset tipptunniliiklust hoopis lihtsam enda jaoks “välja lülitada”, kui maja ümber lehepuhuriga ringi kõndivat ning sinna-tänna vehkivat kojameest.
Tavaliste lehepuhurite tekitatav lärm on ka üsna madala sagedusega ning levib hästi. Kõrge sagedusega heli nagu sääsepirin või hambapuur, on küll ärritav, aga ei levi eriti hästi. Madala sagedusega müra tungib sõna otseses mõttes luust ja lihast läbi – aga ka betoonist, seintest ja paljudest helisummutamisvahenditest. Seetõttu jõuab madala sagedusega bensiinimootori hääl lõpuks kordades rohkemate inimesteni kui näiteks kõrgema sagedusega elektripuhur.
Heli on selle tekitajale kõvasti vähem ärritav, kui süütutele kõrvalkuuljatele. Helireostuse vastuvõtjad ei oma selle üle mingit kontrolli ning on selle käes põhimõtteliselt pantvangis. Samas ei tasu puhuritega töötajatel selle üle ennatlikult rõõmustada, sest lärm on puhuri lähedal veelgi kõrvulukustavam – ja nagu öeldud, ei aita selle madala sageduse vastu ka klapid või tropid.
Uuringute järgi on juba veerandil ameeriklastest, kes peavad oma kuulmist väga heaks, kuulmine tegelikult kahjustunud. Peamiseks põhjuseks on meie üha mürarikkam linnakeskkond, mis on täis sireene, liiklust, ehitust ja… lehepuhureid.
Lisaks ilmselgele kuulmiskahjule põhjustab müra ka unehäireid, kõrget vererõhku, südamehaigust ja dementsust, tõstab stressihormoone ning on seotud mälu- ja süvenemisprobleemidega. Näiteks on kümned miljonid ameeriklased ainuüksi müra tõttu ohustatud kõrgvererõhutõvest ja südamehaigustest.
Seetõttu ei tohiks vaikust pidada luksuseks ning müra lihtsalt paratamatuseks. Mürareostus on sama kahjulik, või hullemgi veel, kui heitgaasid või muu “tõsiseltvõetav” reostus linnakeskkonnas. Järgmine kord siis teate, et ärritus lehepuhurite undamise üle on vähemalt täiesti põhjendatud.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
