Vanad head harjumused, mis on vägagi rohelised ja millest pole vaja üldse loobuda

Foto: Unsplash

Rohelist mõtte- ja teguviisi nuusutades ja praktiseerides koperdab igaüks varem või hiljem oma vanade harjumuste otsa küsimusega, et kas see või teine harjumus on ikka roheline või peaks oma harjumusi muutma. Noh, et ei saastaks oma lähimat ümbrust ja aitaks kaasa rohelisemale elule siin maa peal.

Mingil hetkel võib vanadest harjumustest lahtirebimine tunduda lausa loomuvastane, aga ei ole hullu – on hea hulk harjumusi, mis on tegelikult täiesti rohelised, ja mida rohkem neid harjumusi süvendada ning nende kõrvale sarnaseid leida, seda ägedam. Ja rohelisem. Vaatame mõnele neist lähemalt otsa.

Raamatute lugemine. Kui oled raamatukoi, siis on sul kodu tõenäoliselt täis raamatuid. Lugemine on mõnus tegevus. Mina käin iga paari nädala tagant jälle raamatupoes, et uusi raamatuid sirvida, sest raamatut käes hoida on ikka midagi muud, kui poodide kodulehelt nende sisututvustusi lugeda. Saab pildi paremini ette.

Järgmine käik oleks omale meeldiva teose ost. Nüüd on kaks või isegi kolm valikut, millest üks on rohelisem kui teine. Kui ostad raamatu ära ja selle läbi saad, siis anna ta edasi mõnele, kes sedasama teost lugeda tahab. Ost ei ole roheline tegevus, ent edasiandmine lunastab selle veidi. Teine – ja oluliselt rohelisem – võimalus on panna end koduraamatukogus kohe lugemisjärjekorda: uudiskirjandus saabub raamatukogudesse enam-vähem samal ajal, kui uus raamat poodi, ja sellele tekib kohe järjekord.

Kannata ära – ükskord jõuab järg ka sinuni. Kolmas, kuid poolroheline võimalus, on soetada omale e-luger ja lugeda e-raamatuid. E-lugerid ei ole küll väga odavad, ent pikas perspektiivis tasub selline väljaminek end ära. Kõige parem usaldada end siiski koduraamatukogu hoolde. Meil toimib päris hästi ka raamatukogude vaheline tellimissüsteem, nii et ükskord ikka sind huvitava teose näppu saad.

Raamatukogus käimisel on veel teinegi hea ja sageli roheline ning ka tervislik point – seal toimuvad mitmesugused lugemissündmused, millega ärgitatakse sind lugema temaatilisi teosed ning sa saad mõnest asjast niimoodi teada rohkem, kui algselt plaanisid. Lisaks, kui raamatukogu on läheduses, siis saab sinna kõndida, ja mõnus on ka raamatukogus olevate inimestega suhelda, pealegi on raamatukogudes mõnus rahulik õhkkond. See kõik mõjub enesetundele hästi ja sa tahad sinna tagasi minna – see tahe viib sind rohelise tarbimiseni.

Raadio kuulamine ja teleka vaatamine. Jah, võid arvata, et raadiost pole meil midagi kuulata, aga tegelikult on ikka küll. Vana harjumus hommikul üles ärgates Vikerraadio käima lükata on umbes sama rahustav, mõnus ja hariv tegevus kui pühapäevahommikuti “Prillitoosi” vaatamine. Spotify ja Youtube’i Premium kontod on toredad, ent need kulutavad raha.

Netflix jm filmide kanalid, pluss tasulised kanalid telekapakettide sees on ägedad, ent needki kulutavad raha ja viimased toovad sulle “tänutäheks” hunniku rämpsreklaami, mis mõnikord ka tarbima õhutab. Kui oled teinud neist kuu või paarise puhkuse, oled juba oluliselt säästnud ja õieti mitte millestki ilma jäänud.

Samas saad võimaluse targemaks saada, ka rohelises mõttes, oma kodukanaleid vaadates ja kuulates. Meil on Vikerraadios lahe saade “Ökoskoop”, lisaks on pühapäeviti saade “Kuula rändajat”, ETV-s on “Osoon”, ETV ja ETV2 näitavad ka lahedaid keskkonnateemalisi dokkfilme jms.

Boonuseks – võibolla on sul vanast ajast alles ka vinüülplaadi- või kassettmängija ning kuskil leiduvad ka vanad plaadid ja kassetid? Tee proovi – uute ostmise asemel oma vana kraami kuulamine on eriti väärt hingeline ja ka ökokogemus.

Perega koos ühe laua taga söömine. Võid nimetada seda ka pühapäevahommikuseks pannkookide küpsetamiseks. See kõik on aga üks huvitav fenomen. Selge, kui lapsed kasvavad suuremaks, siis jääb neid kordi ühiselt laua taha koguneda harvemaks, aga hommikuti, õhtuti ning ka nädalavahetuseti kõik koos sööma istumine vähendab sõna otseses mõttes tarbimist ehk siis on vägagi roheline harjumus.

Kui igaüks sööb omaette, siis enamasti surfab ta söömise ajal netis ja pooltel juhtudel leiab ta sealt omale midagi ihaldusväärset või vähemasti märkab midagi, mis talle meelde jääb. Edasised ostuotsused sünnivadki nii – miskit jääb silma, sa uurid seda edasi ja lühikese aja möödudes oledki selle omale soetanud või käib su laps sulle nagu uni peale, et tal on seda vaja. Samas oled aga raisku lasknud võimaluse oma inimestega koos olla ja tarbimisest eemal viibida.

Kuskil pole muide kirjas, et laua taga ei räägita. Räägitakse küll, ja kuidas veel. Nii et kui pole kaua aega ühise laua taha oma inimestega juhtunud, siis selleks, et maad võtvat vaikust murda, tulebki julgustadaa rääkima oma päevast, mõtetest, põnevatest sündmustest. Isegi kui keegi räägib täis suuga, no mis siis?

Sularahaga arveldamine. Täiega öko, lisaks ka ülim säästmist võimaldav harjumus, kui seda õigesti teha. Pead olema lihtsalt tark eelarvestaja – arvestad igaks nädalaks kindla summa toidu ja muude väljaminekute peale, võtad vastava summa nädala kulutusteks automaadist välja ja püüad sellega hakkama saada.

Selline harjumus võimaldab vältida impulssoste, just neid “ah, tahaks midagi head” poespriisid ehk siis laias laastus vähendab selline sularahaga toimetamine tarbimist ja keskkonnareostust.

Õues mängimine, sportimine ja jalutamine. Tervislik ja lisaks ka hea võimalus õppida looduses olema ja kohaselt käituma. Superhea alternatiiv spordiklubidele igas mõttes. Spordiklubi ei tähenda ainult liikmemaksu või kuutasu, see tähendab ka koju unustatud veepudelit, mille ostad klubi letist omale asemele, mõnikord tähendab see ka tühja kõhtu ja sa ostad omale mingi energiabatooni nälja kustutuseks, hullemal juhul jääb sul käterätik koju ja väljaminek on kohe üle 10 euro.

Lisaks tähendab see enamasti autosõitu klubisse ja tagasi, taksomängimist lastele, tee pealt neile millegi ostmist tühja kõhu leevendamiseks. Metsik kulu ja keskkonnareostus, rääkimata närvikulust. Mina ei tea, kust on tulnud see laste mitmesse trenni vedamise kohustus, et samal ajal ka ise trennis käia – miks ei võiks seda aega kogu perega kuskil õues veeta?

Lapsi ei maksa muidugi õue mängima lükata eesmärgiga nad jalust ära saada – võimalusel kobi ise ka välja. Ja muide, laenuta raamatukogust kaks väga head raamatut, Kristel Vilbaste sulest on ilmunud “Meremängud” ja “Õuemängud”, kui ideedest puudu, mida koos õues teha.

Asjade üles kirjutamine paberile. Ei, sa pole vana, et asjad meelest läheksid ja seepärast pead need üles kirjutama. Endale oluliste asjade ülesmärkimine kalendrisse või märkmikusse oma käega aitab elu organiseerida ja asjad jäävad paremini meelde.

Organiseeritud elu omakorda aitab sul püsida joonel ja oma eesmärkide juures ning mõttetust tarbimisest eemal. Kui sul on igaks päevaks mingigi plaan – hea on see üles kirjutada eelmisel õhtul -, siis on sel ka psühholoogiline efekt.

Niimoodi seatakse endale eesmärk, mida täita. Kui alustad järgmist hommikut tundega “ah, ma ei tea, mis ma täna teen”, siis suure tõenäosusega lähed igavusest poodi või hakkad netis surfama ning leiad omale midagi, mille endale saamiseks rahakotiraudu avada. Laias laastus viibki igavus ja pidevate uute impulsside otsimine ju tarbimiseni.

Laste kodutööde printimine töö juures. See võib tööandjale närvidele käia, aga omale spetsiaalselt selleks printeri muretsemine reostab keskkonda rohkem, selleks kulub raha, tahma, paberit, elektrit jne. Lohuta end sellega, et taolisi kodutöid, mis printimist vajavad, ei ole just ülemäära palju.

Enamasti on printimiseks vajalikud kodutööd ette teada, lastele tuleb lihtsalt südamele panna ja ise ka selle eest hoolitseda, et need varem tehtud saaks, nii saad need aegsasti töö juures välja printida.

Ka oma isiklike asjade printimise pärast töö juures ei maksa põdeda – parem olgu tõesti maailmas üks printer vähem kui sinu ökoloogiline jalajälg suurem. Pealegi paneb koduprinteri puudumine sind ka lähemalt vaatama, mida üldse on päriselt vaja välja printida ja mida saab lugeda ekraanilt.

Autoga ühtlaselt lubatud piirkiirusel sõitmine. Pole vist vaja mainida, et pidevalt kiirust ületades sead ohtu teised liiklejad ning reostad iga kord pidurdades ja gaasi andes keskkonda oluliselt rohkem, kui püsid piirkiiruse juures.

Meie liikluspildis annavad kahjuks tooni need, kes sõidavad kas liiga aeglaselt või siis nõeluvad ridade vahel, nagu oleks neil tuli takkus. Keskkonna puhtuse huvides on muidugi parem valida liiklemiseks mõni ühistranspordiliin, ent see pole iga kord võimalik, nii et kui oled ise roolis, siis vilista tagant pressivale valgele kaubikule ja sõida nii, nagu piirkiirus lubab.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.