Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) värske ülevaade näitab, et enamik Euroopas seiratud jõgesid, rannikuveekogusid ning suur osa järvedest on reostunud vähemalt ühega paljudest äärmiselt püsivatest keemilistest ühenditest, mida peetakse inimestele ja loodusele kahjulikuks.
PFASid on tuntud nimega „igavesed kemikaalid“, kuna keskkonda sattudes püsivad need ained aastatuhandeid ja inimese organismi kogunedes põhjustavad eri terviseprobleeme nagu maksakahjustused, kilpnäärmehaigus, rasvumine, viljakuse langus või vähktõbi. EEA ülevaade „PFASi reostus Euroopa vetes“ annab esimese ülevaate „igaveste kemikaalide“ probleemist Euroopa jõgedes, järvedes ja rannikuvetes.
PFOS on üks ligikaudu 10 000 ühendist PFASide rühmas. Umbes 1300 Euroopa seirekohta ületas 2022. aasta andmete põhjal PFOSi keskkonnakvaliteedi standardit.
Ülevaates märgitakse, et andmete ebakindluse ja lünklikkuse tõttu on endiselt raske teha järeldusi probleemi ulatuse kohta Euroopas. Senised andmed toovad siiski esile probleemi, mis on seotud mürgivaba keskkonna nullsaaste eesmärgi saavutamisega ja vee raamdirektiivi kohase hea keemilise seisundi saavutamisega.
Selleks, et paremini mõista PFAS-saaste probleemi ulatust Euroopas, on vaja tundlikumaid analüüsimeetodeid ning ainete valiku ja geograafilise katvuse laiendamist.
Ülevaates välja toodud uued andmed toetavad praegust ettepanekut, millega muudetakse vee raamdirektiivi, et laiendada prioriteetsete ainete loetelu (st lisada sinna rohkem PFASe) ning vajadust vaadata läbi joogiveedirektiivis sätestatud PFASide piirnormid. Senised andmed toetavad ka Euroopa veekindluse strateegiat, mis on eeldatavasti uue Euroopa Komisjoni prioriteetne algatus.
ELi praegune poliitiline eesmärk on vee raamdirektiivi kohaselt saavutada Euroopa veekogude hea keemiline seisund aastaks 2027.
Vastavalt EEA (European Environment Agency) hiljutisele hinnangule „Euroopa vete seisund“ saavutas ajavahemikul 2015 – 2021 vaid 29% Euroopa veekogudest hea keemilise seisundi. ELi eesmärk on vähendada õhu-, vee- ja pinnasereostust 2050. aastaks tasemeni, mida ei peeta enam tervisele ja looduslikele ökosüsteemidele kahjulikuks.