Ying ja yang, must ja valge, hea ja halb. Vasakpoolsed ja parempoolsed, juhtkond ja töötajad, puukallistajad ja n-ö normaalsed inimesed. Vastuolu ja poolte erinevad arvamused on miski, mis on meie eludesse ja ühiskonda tervikuna olnud alati sisse kirjutatud, sõnab jätkusuutlikkuse festivali Impact Day programmijuht Erkki Kubber. See on kesksel kohal nii meie igapäevastes käibefraasides, mis pärinevad aastasadade tagant kui ka nüüdisaja aruteludes.
Ühelt poolt on see arusaadav ning mõistetav, tehes meil maailmast arusaamise lihtsamaks – “kes pole meie poolt, on meie vastu” ning temast hoian ma eemale. Antiiksetel aegadel, mil inimesi defineerisid elus püsimiseks konstantsed võitlused looduses valitsevate ohtudega, oli see kahtlemata mõistetav. Samas, ajad on muutunud ja üllatus-üllatus – me oleme ühiskonnana üksjagu edasi liikunud-arenenud ega ole pidevas ohusfääris.
Sarnast suhtumist kohtab aeg-ajalt ka seoses akuutse jätkusuutlikkuse pöördega. Levib mõtteviis, et kui jätkusuutlikkuse teema juures on miski, mis mulle ei sobi, on teisiti, vajab muutmist, on raske, siis ma lihtsalt ei tee seda ning protesteerin. Kõnealuste inimeste jaoks on kogu jätkusuutlik lähenemine nõme, tarbetu. “Las rohesõdalased tegelevad nende teemadega, need teemad jäägu teistele, neile, kes ei ole mina, minusugused!” Tõesti, saab ka nii elule läheneda, samas ei pea kõik olema nii resoluutne, mustvalge ning teemasid vanaviisi hea-halb lahtritesse sildistav.
Animafilm “Inside Out” õpetab lastele emotsioone. Film näitab ehedalt, et oleme emotsionaalsed olendid ning kuigi pealtnäha on lihtne lahterdada kurbust halvaks ja rõõmu heaks, siis tegelikkuses sõltuvad mõlemad perspektiivist. Näiteks kurbus võib olla miski, mis toob lähedased sinu juurde, sulle lähemale, ja seeläbi on see hoopis positiivse (lõpp)väljundiga. Seega: emotsioonid ei ole ühetaolised, vaid mitmetahulised, sõltudes sellest, kuidas me neid tõlgendame ja mõtestame.
Samamoodi võiksime läheneda ka jätkusuutlikkusele. Kui sa oled automaksu vastane ja arvad et see on saatanast, siis ega see pea ju tähendama, et kõik, mis meid jätkusuutlikuma maailma poole aitab on kurjast. See tähendab vaid, et sa tunned tuleva automaksu osas suurt vastumeelsust. Samas võid sa suures pildis ikkagi olla ka jätkusuutliku mõtteviisi-lähenemise poolt, seda lihtsalt mõne teise teemaga seoses.
Toitumine näiteks ei tekita keskmises inimeses nii suurt emotsioonide virr-varri ning ollakse rohkem valmis katsetama – kasvõi ühel päeval nädalas taimselt toitumist, mille puhul saadakse seejuures aru selle kasulikkusest tervisele. Või siis ollakse mainitud automaksu vastane, kuid see-eest on isiku kodust kontorisse väga hea ühistranspordiühendus, ollakse nõus samuti ühel päeval nädalas säästma seeläbi heitgaase ja andma seega panus jätkusuutlikuma ühiskonnakorralduse loomisesse.
Igal juhul just selliselt saab suhtuda pea kõikidesse meie jaoks olulistesse teemadesse. Selmet otsida vastuolu ja lahterdamist, võib hoopis järgida filmi “Inside Out” tuuma – olla mõistev. Kui ülemus on kuri, siis see ei pruugi tähenda, et ta on ebameeldiv inimene, vaid hoopis seda, et ta vaidles just kellegi teisega ning pole suutnud kogetud emotsioonidest veel lahti lasta. Selmet reageerida kurjale ülemusele tusaselt, aitab ehk kuulamine ja empaatiline meel. Ning see omakorda võib ülemusele kaasa tuua mõistmise, et oled sotsiaalselt võimekas ja väärt edutamist.
Selge see, et maailm on täis vastandeid ja vastandumist ning seda on ka mingil määral tarvis, et hoida elu lihtsana. Kuid rõhk on sõnapaaril “mingil määral” ehk seda siiski teatud piirini. See, kuidas me ühiskonnas toimuvasse suhtume-reageerime ning mis tähendusi anname, on meie enda valik ja vastutus. Selle asemel, et leida vastuolusid, võiksime leida senisest enam võimalusi, kuidas säilitada enda soovid ja arvamused, tehes samal ajal aga miskit, mis läheb kokku teiste soovidega. Keskendugem vastuolude asemel ühisosade otsimisele.