Raili Maripuu läbis möödunud nädalavahetusel ligi 23 tunni jooksul 101 kilomeetrit — sama palju maad lahutab Tallinnat Haapsalust. Autoga läbiks selle tee pooleteise tunniga.
Taliharja Vanakurja nimelisele ultraretkele läks Maripuu koos venna Ranno ja sõbra Lenartiga. Kaasa pakiti muu hulgas vahetusjalatsid ja -riided, pealamp, magamisvarustus, snäkid ning jook. Seltskond startis laupäeval, 9. jaanuaril kell 11. 20 päeval ja lõpetas 22,45 tundi hiljem ehk pühapäeval, mõni minut pärast kella kümmet. Selle aja jooksul ei saadud sõbagi silmale. Kui väsimus väga kimbutama hakkas, turgutati end võimlemisharjutuste ja kerge sörkjooksuga.
Matkale ei mindud uisapäisa: igaks juhuks tegi sama seltskond, kes muuseas varem Norraski kümme päeva jutti matkanud, kuu enne Taliharja Vanakurja läbi 50-kilomeetrise testmatka. “Tegime seda samuti kõige ebatavalisemates tingimustes ehk öösel ja külmas,” sõnas Maripuu. “Tahtsime aru saada, kas oleme veel sellisel tasemel, et pikalt matkata.” Ettevõtmine aga kulges mõnusalt ja see andis julgust ja kindlust võtta peagi ette kaks korda pikem rada.
Maripuu sõnul ei tundnud ta matka eel hirmu. “Tuleb lihtsalt endale teadvustada, et võib palju asju juhtuda: varustus on vale, riietus on üle- või alahinnatud, mõlemal juhul hakkab ebamugav. Aga pikk teekond nõuab täielikku mugavust,” rääkis ta. “Kõige tähtsam on investeerida korralikku varustusse. Samuti võtsime väikese apteegi igaks juhuks kaasa, et kui rajal midagi juhtub, saab kohe abi. Õnneks sellist olukorda ei tekkinud.”
Maripuu peab õnnestunud matka olulisimaks eelduseks väärt kaaslasi. “Kui on lõbus seltskond, saab üksteist toetada ja kõik on ilusasti tehtav,” sõnas ta. “Oleme sedasorti inimesed, et kui kellelgi peaks tekkima väsimus, hoiavad teised kaaslast üleval. Me küll ei ajanud sada kilomeetrit järjest juttu, aga suurema osa ajast ikka. Aitasime üksteist lõpuni.”
Matkal rännati nii läbi metsade kui kõnniti ka põldude vahel. Rajal leidus kõike: tõuse, langusi, kitsamaid radasid, laugeid teid. “See oli üks suur vaheldusrikas ring, polnud korduvalt läbitavaid punkte,” sõnas Maripuu. “Tee peal pidi iga 20 kilomeetri tagant koguma ka n-ö medaljone, mis näitasid, et oled selle läbinud.”
Maripuu sõnul vedas neil ilmaga: maad kattis korralik lumevaip. “See aitas kaasa, ilus lumi lisas helgust. Ja polnud tuult,” ütles ta.
Rajal oli kolm vahepeatust, kus sai end turgutada sooja teega, pista põske komm või võtta amps grillvorsti ning täiendada veevarusid. Matkatee poole peal, 50. kilomeetril, ootas aga kesklaager, kus pakuti sooja sööki ja sai jalgu puhata. “See oli hea vahepala ja andis tugeva energia-boost’i,” ütles Maripuu. “Pikemat pausi me seal sellegipoolest ei pidanud, piirdusime poole tunniga.”
Pisut raskemaks kujunes 75. kilomeetril tehtud peatus, kuhu jõuti kella nelja ajal hommikul. “Kuna seal punktis sai ka istuda, siis oli juba veidi teine tunne edasi liikuda,” sõnas Maripuu. “Aga pigem olid konrtollpunktid abiks ja lisasid teekonnale vaheldusrikkust.”
Kuigi vahetusriided ja -jalatsid olid kaasas, ei läinud rajal isegi jalg märjaks — selle vastu aitasid kilesäärised. Sellegipoolest vahetas Maripuu 50. kilomeetril jalanõud: selle otsuse oli ta teinud juba enne matka, et anda jalgadele vaheldust.
Samuti läks tee peal tarvis teist kindapaari ja mütsi. “Kui me päeval alustasime paksu mütsiga, oli temperatuur –4 lähistel. Peagi saime muidugi aru, et seda pole vaja, ja seega vahetasime õhema vastu välja,” sõnas ta. “Kella nelja ajal hommikul oli aga –12 kuni –14 kraadi, siis panime paksema mütsi jälle pähe. Õnneks seda muret ei tekkinudki, et kellelgi oleks karge külm peale tulnud.”
Kõige keerulisem oli hetk enne koidikut: õues oli veel pime ja väsimus andis tunda. “Siis tekkis küll mõte, et võiks juba valgeks minna või läheks hoopis magama,” sõnas Maripuu. “Ka viimased 10–15 kilomeetrit enne lõppu nõudsid eneseületust. Kogu matk oli eelkõige võitlus iseendaga. Aga kui lõpuni oli jäänud ainult viis kilomeetrit, saime aru, et me päriselt teemegi selle ära. Katkestamismõtet ei tulnud kellelgi kordagi pähe.”
Väsimuse üle Maripuu ei kurda: pigem andis pikk matk jõudu ja energiat juurde — finišisse jõuti lausa joostes. Pika teekonna lõpetus võeti ette veel üks supp ja kook ning seejärel lasti end koju viia. Seal ootas magus uni: Maripuu magas pühapäeva keskpäevast järgmise hommikuni. Siis sündis ka otsus, et Taliharja Vanakurja matkale peab minema järgmiselgi aastal.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
