Turbaaladel taimestiku taastamine on väga oluline, selgub TLÜ doktorandi uuringu tulemustest.
Eestis on peaaegu 10 000 hektarit Nõukogude Liidu ajast maha jäetud turbatootmisalasid ning lisaks lähiajal ammendumas praegu kasutuses olevaid turbatootmisalasid. Samuti on ligikaudu 160 000 hektarit turbamaid kuivendatud metsakasvatuseks.
TLÜ doktorant Anna-Helena Purre uuringu tulemused ja teadmised võimaldavad võtta saadud teadmisi kasutusele praktiliselt turbaalade taastamist plaanides ja läbi viies ning hiljem hinnates taastamistegevuse edukust. Antud tegevused on praegu eriti aktuaalsed ja aastatel 2021-2030 pööratakse ökoloogilisse taastamisse suuremat tähelepanu, kuna sellel perioodi on Ühendatud Rahvaste Organisatsioon nimetanud ökoloogilise taastamise dekaadiks.
Looduslikus seisundis soodes on püsivalt kõrge veetase ning on arenenud antud tingimustele kohastunud taimekooslused, mille koostoimel seotakse neil aladel süsinikku atmosfäärist turbasse. Turbaalade kuivendamise tagajärjel kaob soodele iseloomulik taimkate ja need alad muutuvad süsihappegaasi (CO2) allikaks, mida leevendatakse nende alade ökoloogilise taastamisega.
Doktoritöö uuris taimkatet ja süsihappegaasi vahetust taastatud turbaaladel, kus varasemalt oli turvast toodetud või mis olid kuivendatud metsanduse jaoks. Antud tulemusi võrdles doktorant looduslikus seisundis olevates soodes oleva taimkatte ja süsihappegaasi voogudega hindamaks taastamisaladel taastumise edukust nii soo struktuuri (taimerühmade rohkus) kui ka funktsiooni (CO2 sidumine turbasse või emiteerimine atmosfääri) osas.
Lisaks uuriti taimkatte arengut ja taastamisedukust taastatud turbatootmisaladel sõltuvalt katsealadel kasutatud taastamisvõtetest (laotatud turbasamblaliigid ja nende laotamise tihedus, turbapinna profileerimine ja väetamine) ning katsealadel olevatest turba omadustest.
Purre leidis, et 5-10 aastat enne mõõtmisi taastatud metsakuivendusalad sarnanesid nii struktuurilt kui ka funktsioonilt looduslikus seisundis soodele, samas kui taastumine on aeglasem turbatootmisaladel: „See tulemus oli mõnevõrra oodatav, sest turbatootmisaladel algab taastumine palja turbaga pinnast sookoosluse suunas, samas kui metsakuivendusaladel on olemas juba taimkate, mis hakkab taastamisjärgselt arenema varjulistest ja kuivematest metsakooslustest avatumate ja märjemate sookoosluste suunas. Lisaks kipub taastamisaladel taastuma kiiremini turbaalade funktsioneerimine süsihappegaasi sidujana, taimkatte areng looduslikus seisundis soodele sarnaseks vajab aga enamat aega.“
Töö käigus täpsustati turbatootmisaladel soodele iseloomuliku taimkatte taastamise erinevate võtete mõju taastamisedukusele ja hinnati Kanadas väljatöötatud turbasammalde laotamise meetodi sobivust Eesti tingimustesse.
Uuring panustas CO2 voogude andmete kogumisse. Kuigi varasemalt on Baltimaade turbaaladel mõõdetud kasvuhoonegaaside voogusid pimeda kambri meetodil, millega süsihappegaasi puhul on võimalik hinnata vaid koosluse hingamise teel kooslusest atmosfääri eralduva CO2 hulka, siis antud doktoritöös avaldatud andmed looduslikes soodes ning taastatud metsakuivendusega turbaaladel on Baltimaades esimesed, mis hindavad tervet sookoosluse CO2 vahetust arvestades ka fotosünteesi teel seotavat CO2 hulka läbipaistvatest kambritest mõõtmise teel.
„See on eriti oluline, kuna looduslikus seisundis sood on valdavalt süsiniku sidujad, vähendades nii aeglaselt süsiniku hulka atmosfääris ja leevendades kliimamuutuseid, mistõttu on oluline teada, kuidas ja millal taastub antud funktsioon taastatud turbaaladel,“ lisas Purre.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
