Saaremaa rannikumeres elavate haugide geneetiline peenstruktuur viitab kudepaiga truudusele ja erinevate asurkondade esinemisele.
Eesti Maaülikooli (EMÜ) teadlased koostöös Tartu ülikooli mereinstituudi uurijatega kirjeldasid esmakordselt Saaremaa rannikumeres elavate haugide geneetilist struktuuri ja mitmekesisust. Uuringut juhtinud EMÜ vesiviljeluse õppetooli vanemteaduri ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Anti Vasemägi sõnul on mageveelised kudealad Eesti rannikumere haugivarule kriitilise tähtsusega, kuna suurem osa järelkasvust tuleb just mageveest.
„Samas polnud siiani teada, kas ja kui suured geneetilised erinevused esinevad kudealade vahel,“ ütles Vasemägi. „Mõnevõrra üllatuslikult tuli välja, et Vilsandi ja Kõiguste haugide vahel on suuremad geneetilised erinevused kui näiteks kahe suure mererahva, saarlaste ja samoalaste vahel!“
Avaldatud töö esimene autor, maaülikooli vesiviljeluse õppetooli doktorant Alfonso Diaz Suarez selgitas, et kasutades lühikesi DNA korduvjärjestusi ehk mikrosatelliite analüüsiti kahe aasta jooksul seitsmelt kudealalt kokku ligi 500 samasuvist ja vanemat haugi. Uuringu tulemusena selgus, et Saaremaa rannikumere haugikari jaguneb mitmeks omavahel tugevalt geneetiliselt eristunud asurkonnaks.
„Seega võib väita, et haugid tõepoolest peavad oma sünnipaika meeles ning tulevad igal kevadel ikka ja jälle tagasi samadele koelmutele, et oma sugu jätkata,“ tõdes Suarez. Kudepaiga truudus omakorda tähendab, et selleks, et kalameestel oleks ka tulevikus kala, keda püüda, tuleb kaitsta olemasolevaid kudealasid ning jõudumööda parandada ka kehvemate koelmute seisundit. Sel juhul jätkub purikaid nii koelmutele kui kalameestele.
Samuti viitab uuring asjaolule, et tõenäoliselt on haugi asurkonnad kohastunud just kohaliku keskkonna eripäradega ning seetõttu ei tohi ühest kohast hangitud asustusmaterjali teise kohta viia – võõrad geenid ei pruugi uutes kohtades edukat sigimist tagada ning võivad oodatud kasu asemel kahju teha.
Kas geenide uurimisest on tolku ka spinningumehele ja kalurile? Selle küsimusele vastab uuringu kaasautor, EMÜ vesiviljeluse õppetooli professor Riho Gross.
„Haugi asurkondade geneetiline kaardistamine võimaldab tulevikus hinnata erinevate asurkondade osatähtsust püügis ning aitab seeläbi paremini mõista haugivaru arvukuse muutuste tagamaid,“ selgitas Gross. „Samuti võimaldab geneetilise andmebaasi olemasolu ja DNA sõrmejälgede metoodikate kasutamine hõlpsasti lahendada röövpüügiga seotud kohtuvaidlusi,“ lisas ta.
Uuringu täisteksti leiavad huvilised ajakirja Fisheries Research kodulehelt.
Allikas: Eesti Maaülikool
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
