Üleujutusriskiga piirkonda kolivad või seal elavad inimesed peavad arvestama, et nad ei pruugi üleujutuse vastu kindlustusseltsidelt kaitset saada. Rohegeenius kirjutas sel teemal põhjalikumalt siinses artiklis. Miks see nii on, seda selgitab Salva Kindlustuse varakindlustuse osakonna juhataja Alver Kivirüüt.
“Üleujutusohu piirkond on suhteline mõiste ja sõltub kindlustusseltsi riskimudelist. Salva Kindlustus on oma mudeli järgi endale defineerinud üleujutusriski piiri, millest edasi ei ole meil võimalik klientide riske enda kanda võtta ega pakkuda üleujutusriski vastu kindlustuskaitset. Muude riskide vastu kindlustamist see aga ei piira.
Üleujutusriski katet ei ole võimalik osta ka täiendava raha eest, kuna sellise riski realiseerumise võtmeküsimus ei ole „kas“, vaid „millal“, mis omakorda tähendab seda, et taolist riski ei ole võimalik maandada ükskõik millise kindlustusmaksega.
Kindlasti soovime vältida ka olukorda, kui taolist täiendavat riskipreemiat maksaksid lõpuks solidaarselt kinni teised kliendid.
Pöörame alati tähelepanu klientide võimalikele üleujutusohtudele, mille vastu kindlustada ei saa. Paraku tullakse kindlustust ostma tihtipeale alles siis, kui maja on juba ostetud või ehitatud ning sellisel juhul teadmine, et tegemist on liigse üleujutusohuga piirkonnaga, saabub kahjuks liiga hilja.
Kindlustasime ka enne 2005. aasta tormi oma kliente üleujutuse vastu ning 2005. aasta tormi järel hüvitasime üleujutuse kahjusid veidi üle ühe miljoni eesti krooni (mille väärtus toona oli tunduvalt suurem, kui näiteks praegused 600 000 eurot). Aga just pärast seda tormi hakkasidki kindlustusseltsid üleujutusriskiga detailsemalt tegelema ning sellest tulenevalt oleme tänaseks loonud endale üleujutusmudeli, mille alusel oma riske selekteerime.”