Märgatud looduses

Eesti metsas elab uus liik

Metslemming. Foto: Risto S. PynnönenRisto S. Pynnönen / Wikipedia

Metslemming (Myopus schisticolor) on väike hamsterlaste sugukonda kuuluv näriline, kelle levila ulatub taigavööndis Norrast ja Rootsist kuni Kaug-Idani. Mõni aasta tagasi, 2019. aasta sügisel, leiti ühelt Lääne-Virumaa Uku küla õuelt surnud „hiir”, kes osutus metslemmingu esmaleiuks Eestis, kirjutab zooloog Uudo Timm Erametsakeskuse värskes õppelehes Sinu Mets.

See oli pime juhus, et just selle õue perenaiseks juhtus olema loodushuvilise Markus Lepasepa vanaema, kes leitud looma jättis alles lähemaks uurimiseks lapselapsele, kes omakorda selle loomaaia zooloogiaringi kaasa tõi.

Wood Lemming  /Skogslämmel (Myopus Schisticolor)

Juba esmapilgul tundus loom tavatult tume, oli sinakashalli karva ja seljal ruuge laiguga ning väga lühikese, vaid 1,5 cm pikkuse sabaga. Looma liigi määramine ei olnud kuigi lihtne, sest enam kui 350 kilomeetri kaugusel kulgeva levilaga pisiimetajaliigi esinemist ei ole kunagi meil isegi tõenäoliseks peetud.

Metslemminguga kõige sarnasemad meil esinevad liigid on niidu-uruhiir ja leethiir. Niidu-uruhiir oli meil seni kõige lühema sabaga näriline, kes elab looduslikel niitudel, raiesmikel ja noorendikes. Samas on ta palju suurem ja ühtlaselt pruunikashalli seljaga. Leethiire selg on küll sarnast pruuni värvi, kuid tema saba on ligikaudu poole keha pikkune. Leethiir on meil üks arvukamaid metsade pisinärilisi.

Üllatavad leiud

Üllatused sellega aga ei piirdunud. Pärast metslemmingu esmaleiu kajastamist Maalehes saabus teade tema leiust Eesti teises otsas – Pärnumaalt Kikepera külast, kust 2020. aasta jooksul leiti kokku koguni neli surnud looma ja lisaks õnnestus metslemmingut kahel korral ka rajakaameraga jäädvustada.

Samal aastal salvestati Viljandimaal Väike-Kõpu metsas marjul käies videod ja pildistati kaht albinootilist metslemmingut. Samuti oli Viljandimaa Võhma linna servas langenud kassi saagiks üks metslemming, keda perenaisele näitamiseks koju toodi.

[mistery solved!! it's a lemming] what's this cute animal?

Ka Kikeperast leitud metslemmingud olid tõenäoliselt kassi poolt koduõue toodud. Kuna nende loomade senised leiud asuvad Eesti erinevais paigus, peavad nad meie metsades juba pikemat
aega elanud olema, et jõuda nii laialt levida.

Teadlasteni jõudis kohatud lemmingutest kuus, neid õnnestus siis lähemalt uurida. Tallinna loomaaia DNA laboris püüdis Greete Nummert selgust saada, kust need loomad võiksid pärit olla. DNA anlüüs näitas, et meil kohatud metslemmingud kuuluvad läänegruppi, on omavahel lähedased sugulased ja peavad pärit olema siit lähipiirkonnast, kas Soomest või Loode-Venemaalt. Lisaks tuli välja, et Eesti metslemmingutel on selline haplotüüp (geneetiline kombinatsioon), mida mujalt seni leitud polegi.

Üks võimalus on, et metslemmingud on Eestis elutsenud juba pikemat aega ja nende DNA on jõudnud omajagu lahkneda. Samuti võib olla, et teistest kohtadest pole lihtsalt seda haplotüüpi seni veel leitud. Seda ei saa välistada, kuna proove on võetud pisteliselt ja neid pole väga palju analüüsitud. Vaatamata kõigele jääb ikka üles küsimus: millal ja kuidas metslemmingud meile jõudsid?

Omapärase eluviisiga loom

Metslemminguid püüda polegi niisama lihtne. Pärast üheksa kuud kestnud püüki õnnestus üks siiski 2021. aasta kevadel Uku küla metsast tabada. Metslemming on väga omapärase eluviisiga loom. Tema elupaigad on rikkaliku samblarindega taigametsad. Meie metsadest võiksid talle sobida eelkõige nõmme-, palu- ja laanemetsad.

Tema elu kulgeb peamiselt varjatult sambla sees. Põhitoiduks on neil erinevalt teistest närilistest sammaltaimed (palusammal, kaksikhambad ja laanik), mistõttu on neid raske lõksudesse meelitada. Sestap kasutatakse nende püüdmiseks püünisauke ja siis tuleb loota, et mõni loom sinna juhuslikult sisse langeks.

Talvel tegutsevad nad lume all ja kevadel pärast lume sulamist võib leida samblast tehtud pesi ning nende ümber pügatud samblaga söögiplatse. Sammalde söömisega ei konkureeri metslemming meil ühegi teise pisiimetajaga ega tekita ka mingit kahju meie metsade elustikule.

Metslemmingud on vaid täienduseks meie metsade kulliliste ja kakuliste toidulaual. Kirjandusest võib leida ka vihjeid, et osa kiskjatest võib jätta tabatud metslemmingud söömata. Laiemalt on teada selline kiskjate käitumine karihiirte puhul, sest viimastel on väga tugevad muskusnäärmed, mille tõttu nad kiskjatele eriti ei maitse. See võib seletada ka olukorda, et seni koduhoovidest leitud metslemmingud on olnud väliselt suhteliselt terved ja vaid väheste sisemiste vigastustega. Ilmselt on kassid küll nad kinni püüdnud ja ka koju toonud, kuid siis ikkagi söömisest loobunud.

Ühtekokku on Eestis seni teada 10 metslemmingu vaatlust viiest erinevast paigast. Leiukohtade kaarti vaadates on selge, et teda peaks esinema Eestis laiemaltki. Tõenäoliselt on metslemming meile tulnud ida poolt, ületades kas Narva jõe või tulnud Setumaa kaudu. Seega saaks oletada, et teda võiks esineda vähemalt Vahe-Eesti metsade vööndis ja sellest ida pool mujalgi. Samas võib ta olla ka lääne poole veelgi laiemalt levinud.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.