Ajalehe Postimees eestvedamisel on koostatud uuring „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (edaspidi MAH). Keskkonnaagentuur seletab lahti oma metsastatistika aluseid ja toob välja olulisemad erinevused.
Metsa tagavarast SMI ja lausmetsakorralduse andmetel
Taust
Andmeid metsavarude kohta kogutakse metsade inventeerimisega. Eesti metsi inventeeritakse kahel viisil, mis erinevad teineteisest nii metoodika kui ka inventuuri põhieesmärkide poolest. Silmamõõdulise lausmetsakorralduse käigus kogutud andmeid kasutatakse eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks, kuid nende põhjal saab ekspert koostada ka metsavarusid iseloomustavaid aruandeid. Kõik lausmetsakorralduse kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (metsaregistrisse).
Selleks, et saada kõiki metsi hõlmavat ja ajakohast ülevaadet Eesti metsavarudest, alustati 1999. aastal statistilise metsainventuuriga (SMI). Statistiline metsainventuur on valikuuring, millega saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna. SMI põhiülesanne on kirjeldada metsi ja selle muutusi ning anda ülevaade raietest. Peale metsade kohta kogutava teabe võib registreerida andmeid näiteks maa kõlvikulise jaotuse, bioloogilise mitmekesisuse, mittemetsamaade puidutagavara ja metsastumise kohta.
Metsakorraldus toetub silmamõõdulisele hindamisele, SMI puhul arvutatakse puidutagavara hinnangud proovitükkidel kasvavate puude mõõtmisandmete põhjal. Lausmetsakorralduse metoodika põhiolemus on kirjas metsa korraldamise juhendi §5 lõikes 2. „Metsa ülepinnalisel inventeerimisel kasutatakse silmamõõdulist takseerimist, mida täpsustatakse puude vanuse, kõrguse, rinnasdiameetri, rinnaspindala ning teiste takseertunnuste määramiseks vajalike mõõtmiste, loendamiste või kaugseire andmetega.“ Meetod, mis põhineb silmamõõdulisel hinnangul ei saa olla väga täpne. Erinevalt lausmetsakorraldusest põhineb SMI puude mõõtmisel, puudel mõõdetakse tüve läbimõõt 1,3 meetri kõrguselt ning mudelpuudel ka puu kõrgus ja vanus. Praktika näitab, et SMI mõõtmistulemuste alusel saadakse 15–20% kõrgemad tagavara hinnangud võrreldes tavametsakorraldusega.
Lausmetsakorralduse andmete ekslik kasutamine
MAH analüüsil kasutatud punkthinnangute aluseks võetakse lausmetsakorralduse andmed, need aga alahindavad tegeliku hektaritagavara ca 20% (samas see jääb Metsa korraldamise juhendis lubatud vea sisse). Seega loomulikult, kui neid andmeid laiendada kogu Eesti metsatagavarale saadakse ka koguhinnangus sama suur eksimus.
Lausmetsakorralduse suur tagavara alahindamine sai selgeks peale SMI puu tasemel mõõtmiste algust juba 24 aastat tagasi. Erinevuse põhjuseid on mitmeid. Silmamõõdulise meetodi inimlik faktor, näiteks ülesse poole eksimise kartuses metsakorraldajad pigem hindavad metsa tagavara väiksemaks. Bitterlichi mõõtmiste süstemaatiline alahindamine suurema tagavaraga puistutes. Samuti on oluliseks põhjuseks see, et metsakorralduses ei arvestata alati teist rinnet (see on kohustuslik, kui täius on vähemalt 15%).
Peale SMI on lausmetsakorralduse alahindamist täheldanud ka Maaülikool oma kasvukäigu püsiroovitükkidel (KKPRT) tehtud kluppimisandmete põhjal. Näiteks kui metsaregistri andmetel on 100 aastaste esimese boniteedi männikute keskmine hektaritagavara 356 m3/ha, SMI andmetel 434 m3/ha ja KKPRT alusel 432 m3/ha. KKPRT proovitükkidel klupitakse kõik puud ning nende proovitükkide raadius on kuni 30m, seega võib nende proovitükkide tagavara väga täpseks lugeda. Taaskord näitab erinevus lausmetsakorralduse alahindamist.
Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses, näiteks on erinevust kirjeldanud artiklis „Aerolidarilt puistu tüvemahu hindamise mudelid ning võrdlus takseeritud tagavaraga“ (Arumäe ja Lang 2016), kahel katsealal saadi eraldistes, mille haktaritagavara on üle 250 m3/ha keskmiseks erinevuseks lausmetsakorraldusega 158 m3/ha ja 116 m3/ha.
Eesti ei ole üksi
Lausmetsakorralduse ja SMI erinevus ei ole kaugeltki Eesti eripära. Eesti on liige üle-euroopalisel SMIsid koondavas töögrupis ENFIN (European National Forest Inventory Network). Sellekohaseid lugusid kuuleb ka teiste riikide esindajatelt. Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses „Estimates of stem wood increments in forest resources: comparison of different approaches in forest inventory: consequences for international reporting: case study of European forests“ (Kuliesis jt 2016). Keskmiseks lausmetsakorralduse tagavara alahinnanguks peetakse 15 − 20%. Peale tagavara alahinnatakse ka teisi mahulisi tunnuseid (näiteks juurdekasv). Artiklis toodud näite põhjal oli Tšehhi keskmine hektaritagavara SMI alusel 328 m3/ha ja lausmetsakorralduse alusel 280 m3/ha.
Kaugseire ja maapealsed mõõtmised
MAH uuringu jaoks kasutati lausmetsakorralduse andmeid, mida kaugseire meetoditega laiendati üle Eesti. Selline meetod eeldab väga kvaliteetseid algandmeid. Nagu eelnevalt kirjas, siis alahindavad lausmetskorralduse andmed tugevalt matsa tagavara, samasuguseid olulisi eksimusi on ka teistes takseerandmetes. Postimehe artiklis on kirjas, et igal 20ndal punktil viidi läbi kaameralane kontroll, mis sisuliselt tähendab see seda, et 5% punktidest kontrolliti arvuti ekraanilt. Võrreldes SMI tagavaraproovitükkidel tehtavate kluppimistega ei ole eelkirjeldatud kontrolli täpsused kuidagi võrreldavad.
Tartu Ülikooli matemaatikud tegid värske SMI analüüsi (Statistilise metsainventuuri (SMI) traktivõrgu analüüs ja arvutusmeetoditega seotud uuring), milles hindasid kasutatavat metoodikat üldjuhul korrektseks. Uuringu tutvustamisel öeldi selgelt: „Kvaliteetsed maapealsed mõõtmised on vajalikud ka siis, kui SMI-s võetakse ulatuslikumalt kasutusele kaugseire andmed. Kui maapealsed mõõtmised on ebatäpsed, kandub see ebatäpsus üle ka kaugseire andmete põhjal saadud hinnangutesse.“
Postimees kirjutas oma juhtkirjas: “Postimehe Fondi toetatud uurimus võttis Eesti metsamaal aluseks 900 000 paika, samal ajal kui SMI on iga-aastase aruande koostamiseks kasutanud 30 000 proovitüki andmeid. Seepärast on alus pidada lehes tutvustatatud uurimust esinduslikumaks, järelikult ka täpsemaks“. Tegelikkuses sõltub täpsus kahest näitajast: proovitükkide arvust ja ka mõõtmiste täpsusest. Kuna kluppimisandmed on silmamõõdulisest inventeerimisest oluliselt täpsemad ning lausmetsakorraluses esineb süstemaatiline alahindamine, siis ei saa MAH uuringu andmeid kindlasti lugeda täpsemaks.
MAH ei ole esmakordne
Selline uuring, kus metsaregistri andmeid kasutati kogu Eesti peale laiendamiseks on tehtud ka varem. 2018. aastal tegi Maaülikool bioatlase jaoks (https://forest-energy-atlas.luke.fi/?lang=et) üle-eestilised metsade tagavara kaardid kaugseire andmete alusel, millega saadi metsade tagavaraks 470 miljonit tihumeetrid, mis on väga sarnane SMI tulemustega.
SMI ja RMK andmed
RMK andmed on lausmetsakorralduse andmed sarnaselt erametsadele. Kuna aga RMK uuendab oma andmeid tihedamalt, siis on nende lausmetsakorralduse andmed ka värskemad. Samas alahindavad ka need andmed selgelt tagavara, kuid siiski on erinevus SMIga väiksem kui erametsades. Postimees kirjutab: “SMI järgi oli riigimetskondade tagavara 2021. aastal 233 miljonit tihumeetrit ja RMK 2021. aasta majandusaasta aruande järgi 180 miljonit tihumeetrit.” − Selgeks tuleb teha andmete taust. 180 mln tihumeetrit on lausmetsakorralduse andmed olenemata andmete vanusest. Kui vaadata RMK aastaraamatut, siis näeme, et tagavaraks on 197 mln tihumeetrit. RMK aastaraamatus on esitatud aktuaalsemad andmed (varasemalt tehtud metsakorralduse andmed kasvatatakse tänapäeva). Erinevus SMIga on väiksem, aga jääb alles, kuna eelnevalt sai selgitatud lausmetsakorralduse alahindamist, siis on see ka ootuspärane.
Küll aga saab võrrelda RMK raiemahtu nende endi andmeil ja RMK raiemahtu SMI andmeil. 2017 − 2021 aasta raiemaht RMK andmeil on olnud 4,3 mln m3, sama aja RMK raiemaht SMI andmeil aga 4,1 mln m3. Arvestades seda, et Keskkonnaagentuur on korduvalt tunnistanud, et kändude mitteleidmise tõttu alahindame vähesel määral raiemahtu, siis lähevad kaks eri allikat väga hästi kokku.
Tõe kriteerium
Postimees kirjutab: „Tõe kriteeriumiks on puidu kogus, mis lageraie tulemusena lõpuks metsast kätte saadakse“. Selline tõe kriteerium ei pruugi olla tõene. Esiteks jäetakse metsa seemnepuud ja säilikpuud, mis on tagavara arvestuses, aga ei ole raie arvestuses. Teiseks loetakse metsa tagavaraks puu tagavara juurekaelast ladvani. Metsast aga tihti latva välja ei tooda. Keskmisena võib ladva osakaaluks puu mahust lugeda 15%. Väiksem erinevus võib lisaks tulla veel kändude jätmisest.
Lisaks on alati küsimus koore arvestamises. Sellekohaseid lähenemis on mitmeid, aga ühe enamlevinud kasutuse järgi arvestatakse palk ja paberipuu kooreta ning küttepuit koorega.
Segadus juurdekasvude ja nende definitsioonidega
Juurdekasvu ja raie võrdlemise võimalikkus on lõputu küsimus, millele ühest vastust ei ole. Ekspert, kes vaatab laiemat pilti suudab neid ka korrektselt võrrelda. Tõsi on aga see, et lihtne: “raie suurem või väiksem kui juurdekasv” on võrdlusena sisutu.
Keskkonnaagentuuri eksperdid on korduvalt selgitanud juurdekasvude liike, kahjuks eksitakse MAH analüüsis taas nende kasutamisel. Postimees kirjutab: “MAHi tulemuste analüüsimisel otsustasime kasutada juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. Ehk siis lihtsat arvutustehet: juurdekasv võrdub metsa tagavara jagatud vanusega“. Sellise arvutustehtega ei saa me aga mitte keskmist juurdekasvu vaid keskmise tagavara muudu. Keskmise juurdekasvu definitsiooniks on aga: „Keskmine juurdekasv väljendab puistu keskmist puiduproduktsiooni kasvuaasta kohta kogu kasvuperioodi jooksul. Näitaja leitakse aastaste juurdekasvude summa jagamisel puistu vanusega“. Need on selgelt erinevat sisu omavad definitsioonid. Keskmine juurdekasv sisaldab ka suremuse ja hooldusraietega välja minevat puitu. Postimees võrdleb enda arvutatud keskmist tagavara muutu raietega, tuleb aga arvestada, et tagavara muut on tugevalt seotud vanusega. Väga noores ja väga vanas metsas on tagavara keskmine muut väike. St ka selle numbri otse võrdlemine raiega on eksitav.
Kui Postimees võrdleb keskmist jooksvat juurdekasvu keskmise tagavara muuduga, siis loomulikult on ka tulemused erinevad. Lisaks, tuleb arvestada, et kuna Postimees alahindab tagavara ca 20%, siis loomulikult alahindab ta ka keskmist tagavara muutu samapalju. Lisaks jääb selgusetuks, et kui Postimees väidab, et SMI tagavara on ülehinnatud, siis kuidas ta raiemahte ülehinnatuks ei pea? Sisulist erinevus neid arvutustes pole.
Keskkonnaagentuur on seisukohal, et SMI praegune andmekogumise süsteem on otstarbekas ja võimaldab saada statistilised hinnangud sellistele olulistele näitajatele nagu metsamaa pindala, keskmine hektaritagavara ja metsa kogutagavara. Loomulikult saab aga alati andmeid täpsemaks ja kasutajasõbralikumaks, selle poole püüdleb ka Keskkonnaagentuur.
Autor: Keskkonnaagentuuri metsaosakond
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
