Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tõi keskkonnatasude seaduse ja pakendiseaduse muudatuste vastuskirjas keskkonnaministeeriumile välja, et jäätmevaldkonnas on mitmeid probleeme, mille lahendamiseks tuleb muu hulgas muuta erinevaid õigusakte, kuid eelnõus väljapakutud lahendused ei aita seatud eesmärke efektiivselt täita.
Samuti vajab eelnõu koja hinnangul põhjalikku mõjuanalüüsi, sest praegune on pealiskaudne.
Kaubandus-tööstuskoda märgib, et ettevõtjate ootus on, et keskkonnaministeerium pakuks välja lahendusi, mis ei suurenda üksnes riigieelarve tulusid, vaid aitaksid ka sisulisemalt lahendada jäätmevaldkonna kitsaskohti.
Kaubanduskoja hinnangul tuleb esimese prioriteedina tagada jäätmevaldkonnas tõhus järelevalve. Alles seejärel on mõistlik hakata kehtestama uusi tasusid või täiendavaid kohutusi jäätmevaldkonna osapooltele.
Ühtlasi taunib koda tugevalt keskkonnaministeeriumi õigusloomepraktikat, kus olulise mõjuga eelnõule ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust, mõjuanalüüs on pealiskaudne ning huvigruppidele on antud tagasiside andmiseks ebamõistlikult lühike kümne tööpäevane tähtaeg.
Muu hulgas on pikem tähtaeg vajalik selleks, et esindusorganisatsioon saaks plaanitavad muudatused läbi arutada oma liikmetega. Näiteks kaubanduskoja liikmeskonda kuulub üle 3500 aktiivselt tegutseva ettevõtja ning eelnõu mõjutab otseselt hinnanguliselt ühte kolmandikku liikmetest.
Samuti ei ole koja arvates mõistlik õigusloome praktika, kus ministeerium pakub probleemile välja lahenduse, kuid ei selgita ega näita analüüsi, kuidas on sellise lahenduseni jõutud. Läbipaistva õigusloome tagamiseks on koja sõnul oluline välja tuua, milliseid alternatiive analüüsiti probleemi lahendamiseks ning miks valiti just eelnõus sisalduv lahendus.
Kaubanduskoja liikmete seas läbi viidud küsitlus näitas, et 65 protsenti vastanutest ei toeta ringlusse võtmata plastpakendijäätmetele saastetasu kehtestamist.
Koja sõnul suurendab saastetasu kehtestamine motivatsiooni jätta plastpakendite kogus deklareerimata ning seeläbi suureneb ebaaus konkurents.
Eelnõu seletuskirja kohaselt tekkis Eestis 2019. aastal 57 467 tonni plastpakendijäätmeid, kuid ettevõtjad deklareerisid pakendiregistris, et turule lasti vaid 35 202 tonni plastpakendijäätmeid. Seega jääb ligikaudu 40 protsenti turule lastud plastpakendijäätmetest deklareerimata, ning kui kehtestatakse ringlusse võtmata plastpakendijäätmetele saastetasu 370 eurot tonni kohta, siis see suurendab koja hinnangul veelgi motivatsiooni mitte deklareerida või deklareerida pakendiregistris praegusest väiksemas mahus plastpakendijäätmeid.
Niisiis suurendab uue saastetasu kehtestamine koja sõnul ausate ettevõtjate kulusid mitme miljoni euro võrra aastas, kuid annab veelgi suurema eelise nendele isikutele, kes ei täida juba täna pakendijäätmete käitlemisega seotud nõudeid.
Kaubandus-tööstuskoda leiab, et uue tasu kehtestamine toob kaasa riski, et senisest rohkem isikuid jätab plastpakendijäätmed deklareerimata, deklareerivad tegelikkusest väiksemas mahus, deklareerivad plastpakendijäätmed vähemalt osaliselt mõne teise jäätmekoodiga, või deklareerivaid muid jäätmeid plastpakendijäätmetena, et oleks võimalik ringlussevõttu suurendada.
Eelnõu ega seletuskiri ei ole koja sõnul nendele riskidele suurt tähelepanu pööranud ning ei sisalda ühtegi meedet, mis suurendaks või tõhustaks pakendite valdkonnas järelevalvet.
Uue saastetasu kehtestamine on koja hinnangul praeguses olukorras ebamõistlik ning saastetasu 370 eurot tonni kohta on ebamõistlikult kõrge.
Koda juhtis tähelepanu, et pakendiettevõtjad maksavad aastas taaskasutusorganisatsioonidele teenustasu ligi 13 miljonit eurot. Muudatuse jõustumisel võivad kulud aastas suureneda umbkaudu 2,4-4,4 miljoni euro võrra.
Lisaks jääb kojale arusaamatuks, miks on saastetasumäär just 370 eurot tonni kohta. Eelkõige tekib kojal küsimus, miks on arvutuste tegemisel võetud arvesse pakendiregistris deklareeritud plastipakendijäätmete kogus, mitte kogu turule lastud plastpakendijäätmete kogus.
2019. aastal jäi ringlusse võtmata 34 000 tonni plastpakendijäätmeid. Kui eeldada, et riik soovib uue tasuga saada eelarvesse 4 miljonit eurot ning võtta arvesse kogu ringlusse võtmata plastpakendijäätmed, siis peaks koja arvutuste järgi tasu suurus olema 120 eurot tonni kohta, mitte 370 eurot.
Kaubanduskoja hinnangul võimaldab uue saastetasu kehtestamine suurendada riigieelarve tulusid, kuid tulude prognoosimisel tuleks arvesse võtta kahe asjaoluga, mis võivad vähendada eelnõus prognoositud tulu. Näiteks võib muudatuse jõustumisel väheneda pakendiregistris deklareeritud plastpakendijäätmete kogus, kui riiklik järelevalve jääb selles osas nõrgaks.
Samuti on koja hinnangul probleemiks see, kui pakendiregistrisse hakatakse esitama ringlussevõtu tõendeid, kuigi tegelikku ringlussevõttu ei ole toimunud või on toimunud tõendil näidatust väiksemas mahus. Kumbagi probleemi ei ole välja toodud seletuskirja mõjuanalüüsi osas ega ole ka hinnatud, kuidas saaks selliseid negatiivseid mõjusid leevendada.
Näiteks võib ettevõtjal tekkida kohustus maksta nii pakendiaktsiisi kui ka saastetasu, kui ettevõtja ei ole plastpakendijäätmeid ringlusse võtnud.
Ühtlasi toobkoda esile, et seletuskirjas ei ole analüüsitud ega põhjendatud, miks on eelnõu koostajate hinnangul uue tasu puhul tegemist keskkonnatasuga ning mitte maksu või aktsiisiga. Kui tegemist ei ole keskkonnatasuga, siis tuleb koja hinnangul sisuliselt kogu eelnõu uuesti välja töötada.
Kojale jääb ka ebaselgeks, milline on uue saastetasu seos Eurooa Liidule (EL) makstava plastpakendi omavahendi osamaksega. Seletuskirjas on toodud välja, et liidus on kokku lepitud, et iga liikmesriik peab maksma ringlusse võtmata plastpakendijäätme igalt kilogrammilt EL-i ühiskassasse 80 eurosenti. Lisaks on seletuskirjas kirjas, et plastpakendi omavahendi kasutuselevõtmine suurendab Eesti makset liidu eelarvesse 2021. aasta näitel ligikaudu 11 miljoni euro võrra.
Kaubanduskojale teadaolevalt ei tulene EL-i õigusest, et liikmesriik peab siseriiklikult kehtestama plastimaksu, et uut osamakset rahastada. Kojale jääb ebaselgeks, miks soovib riik seda rahastada just uue saastetasu arvelt. Kui riik on otsustanud seda teed minna, siis tekib kojal küsimus, et miks tuleb kogu summa katta ettevõtjatelt võetavate tasude arvelt ning miks ei võiks teatud osa summast tulla riigieelarvesse laekuvatest maksusutuludest.
Koda juhtis kirjas tähelepanu ja lükkas ümber ka seletuskirjas sisalduva väite, et Eestis on plastmaterjalist pakendijäätmete ringlusse võtmise võimekused tagatud kõigi enamlevinud materjaliliikide lõikes ning tootmisvõimsused suuremad kui kohapeal tekkivad pakendijäätmete kogused.
Lisaks toob koda välja, et ettevõtjad, kelle poolt turule lastud plastpakendite kogus sisaldub pakendiregistris, võtsid 2019. aastal ringlusse 61 protsenti turule lastud plastpakendijäätmetest. See on palju kõrgem näitaja kui pakendiseadusest tulenev ringlussevõtu sihtarv 45 protsenti. Seega ei pruugi koja sõnul nende ettevõtjate puhul olla enam väga palju võimalusi ringlussevõtu suurendamiseks.
Kaubanduskoja hinnangul tuleks suurendada ringlussevõttu nende plastpakendijäätmete osas, mis täna pakendiregistris ei kajastu ning mida on enam kui 20 000 tonni. Samas eelnõu ei pööra sellele probleemile mingit tähelepanu ning koja hinnangul eeldavad eelnõu koostajad, et juba täna ringlussevõtu sihtarvu täitvad ettevõtjad peavad ringlussevõttu suurendama 82 protsendini, et Eesti täidaks 2025. aastaks vajalikud sihtarvud.
Kolmandaks ringlussevõttu pärssivaks asjaoluks on koja sõnul see, et suur kogus plastpakendijäätmeid jõuab segaolmejäätmete hulka.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
