Ministeerium ja elektritootja on nördinud kohalike automaatsest vastuseisust tuuleparkidele

Tuulepargid tekitavad tulist vastuseisu.Foto: Depositphotos

Maismaa tuuleparkide arendamine on Eesti energiasõltumatuse seisukohalt ülioluline. Uuenduste vastu võitlemise asemel on tarvilik regionaalne koostöö kõikide sidusgruppide vahel. Ometigi just avatud koostöö vastu võideldakse Eesti mitmetes piirkondades pimesi juba enne selle võimalikku algust.

Keskkonnaagentuuri andmetel on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses ühe madalaima tuuleenergia võimsusega riik 100 000 elaniku kohta. Euroopa Liidu keskmine tuuleenergia võimsus 100 000 elaniku kohta on 43 MW, meie naaberriikides Soomes 123 MW ja Rootsis 154 MW. Eestis vaid 28 MW. Kuigi riiklik siht on võtta kasutusele suures mahus saaste- ja kütusevaba taastuvenergial põhinev elektritootmine, ei soosi ühiskonna teatud liikmete tänane suhtumine Eesti seatud eesmärkide saavutamist. 

Kliimaministeeriumi kohalike omavalitsuste nõunik Rene Reisner rõhutas, et Eesti sõltuvus imporditavast elektrist on üks suurimaid kitsaskohti. “Tuulepargid võimaldavad toota elektrit kohapeal, mis vähendab märkimisväärselt meie riigi haavatavust väliste šokkide, nagu energiakriiside, ees,” sõnas Reisner. 

Ettevõtte hinnangul oluline energiajulgeoleku tõttu

Eesti erinevates maakondades maismaa tuuleparke arendada sooviva Põhjamaade taastuvenergia ettevõtte Vindr Balticu juht Marko Viiding lisas, et energiajulgeoleku vaates on iseäranis oluline luua erinevatesse Eesti piirkondadesse energiatootmisvõimsuseid kontrastiks aastakümneid domineerinud seisukohale, et kogu vajalik elekter tuleb toota Eesti idapiiri läheduses. “Eesti energiajulgeoleku tänane kitsaskoht ja haavatavus on see, mida saab tuuleparkide arendamisel erinevates Eesti piirkondades mõistliku ajaraamiga parandada,” nentis Viiding. Ta rõhutas, et lokaalne energiatootmine vähendab sõltuvust eksporditavast energiast, aitab kaasa regionaalsele arengule, vähendab energiahinna taset ja seeläbi avaldab ka positiivset mõju Eesti majandusele.

Reisner lisas, et tuulepargid on iseäranis olulised talvekuudel, mil elektritarbimine on tipptasemel. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale on tuulikute efektiivsus ja võime toota stabiilselt energiat kasvanud, võimaldades tuuleparkidel toetada Eesti energiasüsteemi ka keerukates tingimustes. 

Viiding täiendas, et faktiliselt väär on mõnes kohas tekkinud arusaam, justkui seisaks tuulikud talvel paigal – vastupidi, Statistikaameti abiga võib igaüks veenduda, et suurem osa Eesti tuuleelektrist toodetakse just oktoobrist aprillini, mil ka tarbimine on suurim.

Seejuures on rõhutamist väärt, et täna on Eestis planeerimisel – just planeerimisel, mis tähendab, mitte veel ehitamisel – mitukümmend tuuleparki. “Planeerimine tähendab, et kõiki projekte ellu ei viida vaid kõige mõistlikumad lahendused selguvad planeerimismenetluse ning erinevate uuringute käigus,” nentis Reisner.

“Riik on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2030 suudaksime Eestis katta elektrivajaduse taastuvenergia abil. Selle saavutamiseks tuleb rajada uusi tootmisvõimsusi, sealhulgas 2850 megavati ulatuses maismaatuuleparke. Samas on protsessi keerukus, avalikkuse kohatine vastuseis ja planeerimisprotsesside pikkus tõusnud suurimateks väljakutseteks,” sõnas Reisner ja lisas, et riigi ülesanne on luua tasakaal arenduseesmärkide ja regionaalsete võimaluste vahel.

Suvaliselt midagi ehitama ei hakata

Vindr Balticu juht Marko Viiding lisas, et ühegi tuulepargi arendaja eesmärk ei ole lihtsalt ehitada Eesti erinevatesse regioonidesse tuuleparke, vaid selgitada välja kõige mõistlikumad projektid, mis on kooskõlas Eesti riigi huvide, regionaalsete võimaluste ja nii looduse-, sotsiaalsete- kui majanduslike väärtustega.
“Oluline on välja selgitada parimad asukohad nii looduse, keskkonna, kogukonna kui elupaikade erisusi arvestades. Iga arenduse eel tehakse väga põhjalikud uuringud, mis reguleerivad, kui palju tuulikuid, millisele alale, kui kaugele eluhoonetest jms saab igas piirkonnas arendada,” nentis Viiding, kes avaldas arendajana nördimust, et mõnel juhul on kogukonna vastasseis juba enne igasugust dialoogi nii drastiline ja emotsionaalne, et konstruktiivne koostöö ei saa alatagi.

Vastuseis tekitab nördimust

Erinevates valdades on planeerimisprotsesside kõige kriitilisemaks ja emotsionaalsemaks osaks hiljuti saanud hoopis kaugemalt kohale sõitvate aktivistide meeleavaldused, kus sageli ei anta ei riigile, kohalikule omavalitsusele ega tuuleparkide arendajatele üldse võimalustki planeerimistöö ja selgitustega alustada, vaid sõditakse kõigile ja kõigele vastu, austamata vastaspoole õigust samuti sõna võtta.

Viiding tõi ilmeka paralleelina minevikust, et see on justkui inimloomusele omane, et uuenduste elluviimise vastu tuleb olla. “Kui riik ja IT-ettevõtted alustasid e-riigi lahenduste väljatöötamist ning ID-kaartide kasutuselevõttu, olid paljud inimesed selle süsteemi vastu – milleks seda kõike vaja on. Ometigi täna ei kujutaks meist keegi ette, et e-riik ei toimiks. Meie e-valimised ning e-riigi süsteemid, sh sündide registreerimine, uute dokumentide taotlemine, meditsiinikorraldus jne on eeskujuks üle maailma. Või kui Eesti hääletas Euroopa Liiduga ühinemise osas, olime üks kõige suurema vastu hääletajate protsendiga kandidaatriike. Kas keegi kujutaks tänases maailmakorras ette Eestit väljaspool Euroopa Liitu? Järjest enam tundub, et juba 10 aasta perspektiivis võib eeldada, et kui esimesed tuuleparkide kogemused ning tulemused on kogukondadele ja riigile selgemad, tekib lõpuks ka nõudlus. Seda just seetõttu, et energia varustuskindlus paraneb, infrastruktuur areneb, energiahind hakkab konkurentsisituatsioonis langema ja sellel on positiivne majanduslik mõju ka üleüldisele hinnatasemele,” tõi Viiding näidetena esile.

Vindr Balticu juht sõnas, et arendajate ootus on avatud ja aus koostöö. “Planeerimisprotsessis on oluline riigi, omavalitsuste ja kogukondade koostöö. Aga see võiks ja peaks baseeruma ka vastastikkusel austusel eesmärgiga selgitada välja tõde – kuhu, millises mahus ja millistel tingimustel on võimalik ja kasulik Eestis tuuleparke arendada,” sõnas Viiding.

Põhilised faktid võimalike maismaa tuuleparkide osas:

  • Keskmiselt planeeritakse üht maismaa tuuleparki kuni 93.6 MW võimsusega ehk kuni 13 tuulikuga. On mõningaid erinevusi, kuid see sõltub maa-alast ja ümbruskaudsetest tingimustest. Sõltuvalt arendusest on nii vähemate tuulikutega arendusi kui ka mõned suuremad tuulepargid.
  • Tuuliku kõrgus EI OLE võrreldav teletorniga. Enamik kavandatavaid maismaa tuulikuid on 230-250 meetri kõrgused, asetsedes 150 meetrit kõrge torni otsas.
    Tallinna Teletorn on teadupärast 318 meetrit kõrge ehk tuuliku torni kõrgus on vähem kui pool Tallinna Teletorni kõrgusest
  • Tavapärane praktika on, et ükski tuulik ei asu elamuhoonetele lähemal kui 1 kilomeeter. Sellel kaugusel on täidetud kõik kehtivad normid, sealhulgas müratasemed ja visuaalsed piirangud. Tihti võib elumaja ja tuuliku vaheline kaugus olla ka suurem, sõltuvalt planeeringualast ning kohaliku kogukonna ja omavalitsuse otsustest. Võrdluseks: Norras ja Rootsis on vastav norm 600-700 meetrit elamutest, seega Eestis kasutatav nõue on vähemalt kolmandiku võrra karmim meie Põhjala naabritest.
  • Kaasaegsete tuulikute müra on tagasihoidlik, eriti kui võrrelda seda näiteks raske- või puidutööstuse müraga. Kui tuulikute labade liikumisega kaasneb teatud sahin, mida võib kuulda tuulepargi läheduses, siis ei ulatu see tavaliselt isegi tänapäeva võimsaimate elektrituulikute puhul üle lubatud müranormide kaugemale kui umbes 700 meetrit tuulikust – ja seda kõige konservatiivsemate hinnangute järgi. Samuti arvestatakse müra leviku modelleerimisel erinevate looduslike ja inimtekkeliste faktoritega. Näiteks metsad toimivad suurepäraste mürabarjääridena ja neelavad heli väga hästi. Tegelik müratase on alati madalam, kui mudelid ette näevad, sest neid mudeleid koostades rakendatakse mitmeid ettevaatusabinõusid, et tagada inimeste rahu ja heaolu. Pärast tuulepargi valmimist teostatakse ka täiendavad  müramõõtmised, misjärel võidakse valminud tuuliku tööd piirata – sellise tuuliku rajamine pole ühegi arendaja huvides, mistõttu suhtutakse keskkonnanõuete täitmisesse väga rangelt.
  • Tuulepargi ehitus võib võtta sõltuvalt projekti suurusest ja keerukusest 1-2 aastat. Tänapäevased tuulikud ise töötavad  30-35  aastat, pärast mida on võimalik neid uuendada või vajadusel demonteerida. Tänapäevasest tuulikust on taaskasutatav kuni 95%, sh tuulikulabade pulbristamine ja kasutamine näiteks tee-ehitusel.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.