Lähed poodi, ostad rookimata lõhe. Lõikad maha pea, eemaldad luud ja naha ning valmistad toiduks vaid hõrguma osa. Ülejäägist saaks teha puljongi, aga sa ei viitsi jännata. Maailma mastaabis tehakse kalatööstustes tihtipeale samalaadseid otsuseid, kuigi seesuguse raiskamise asemel võiks paljud söönuks saada või valmistada mingit kasulikku kraami.
Kõigepealt – mis on probleemi tuum? Mereannid pakuvad enam kui kolmele miljardile inimesele peaaegu 20% loomsest valgust, mida nad igapäevaseks eluks vajavad. Maailma rahvastiku pideva suurenemisega on mereandide tarbimine viimase 50 aasta jooksul kahekordistunud ja tõenäoliselt kahekordistub jälle aastaks 2050.
Piir tuleb aga ette. Üle kolmandiku kalavarudest on juba üle püütud ja 60% püütakse maksimaalselt välja (veidi üle poole mereandidest, mida maailma rahvastik sööb, on inimese enda kasvatatud). Sellel on ökosüsteemile suur mõju.
Samal ajal läheb umbes kolmandik mereandidest raisku või visatakse minema.
Mõnes piirkonnas tekib märkimisväärne kadu mereandide töötlemisel, kui suur osa kalast jääb kasutamata – nahk, luud ja kalapead visatakse sageli ära. Need kõrval- või kaastooted võivad moodustada kalast 30-70%.
Kuna toidu puudujääk on maailmas juba praegu ja see süveneb, tuleks mereandidest kätte saada 100% – kõik, mida need pakuvad. Nii materiaalselt kui ka toiteväärtuse mõttes.
Maailma Loodusvarade Instituut (World Resources Institute, WRI) märgib, et toiduraiskamise vähendamiseks peavad riigid esmalt ühtmoodi teemast aru saama ja kokku leppima, mida ja kuidas mõõdetakse. Seni seda ei tehta. WRI on toidukao vähendamiseks välja pakkunud viis tegevust, neist üks puudutab kõrvaltooteid, mida kalast ja muudest mereandidest valmistada tuleks.
WRI märgib, et töötlemise käigus ära visatud mereandide kasutamiseks tuleb leida uuenduslikke meetodeid. Sellest võib saada ka suurt majanduslikku kasu: üks Šotimaa kalakasvatust käsitlev uuring näitas, et kõrvalsaaduste kasutamisel inimtoiduks ja loomasöödaks võib aastas juurde teenida ligi 28 miljonit eurot.
Näiteks saab kõrvalsaadustest valmistada kalajahu ja -õli ning kasutada neid muu hulgas loomasöödas, väetistes ja toidulisandites. Kalanahast saab teha rahakotte, kalajääkidest spordijooke, kosmeetikat ja biokütust. Arstid on kalanahka edukalt kasutanud põletushaavade raviks, kuna kalanahk on kollageenirikas ja niiskena elastne.
Kõik neid tegevusi tuleks maailmas rohkem propageerida ja juurde mõelda uusi innovaatilisi kasutusalasid, märgib WRI.
Pole teada, kui suur osa läheb kalast ja muudest mereandidest kaotsi Eesti toidutööstustes. Usutavasti on siinsed ettevõtted säästlikud ja püüavad ära kasutada võimalikult palju ega viska seda kergekäeliselt minema.
Küll aga on Eestis uuritud kõigi toidujäätmete ja toidukao teket toidutarneahelas laiemalt.
Stockholmi keskkonnainstituudi tänavu valminud uuring näitas, et mullu oli esmatootmises toidukao rahaline väärtus 4,2 miljonit eurot, toidutööstus 6,4 mln, kaubanduses 34,6 mln, toitlustusasutustes 21,3 mln ja kodumajapidamistes lausa 97,5 mln. Kokku oli toidukao väärtus 164 mln eurot aastas.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
